Tenniseväljak puust ja punaseks. Montessori + Sport. On see võimalik?

On varakevad. Kolm aastat tagasi. Hoian tunni lõpuni pisaraid tagasi. Olen tardunud paigale. Kaos. Lapsed on minu ruumi paigutatud vahenditega teinud kõike seda mida ma ealeski pole veel ette kujutanud. Ümmargune pannkoogi kujuline lapats lendab juba mitmendat korda vastu seina. Võrgu külge kinnitatud redeliga tehakse laineid. Minitennise võrk on külili lükatud. L ronib võrgu sees olevast august läbi. Pallikorvist on saanud muruniiduk. Väravatega sõidetakse ringi nagu autodega. O on loonud omale pallimere ja nüüd supleb selles. T lööb lakkamatult palli vastu seina. Ning G jookseb ruumis ringi hõisates: “Kummitus! Kummitus!” Keegi lööb jalaga täiest jõust palli. On kosta kaeblevaid hüüdeid. “Mina jõudsin esimesena. Treener ta ei anna seda mulle. Mina jõudsin esimesena. See on minu oma.”

See ekstreemne hetk oli pöördepunkt. Pärast “ma ei saa hakkama” krokodilli pisarate kuivatamist kõlas mu peas selgelt ja kõvasti: “Pean Montessori meetodi 3-6 aastaste laste minitennisega ühendama!!”. See tundmus oli mind juba ammu kummitanud. Piitsast ja präänikust kui traditsioonilistest õppemeetoditest olin selleks hetkeks juba loobunud. Ei suutnud lihtsalt diktaator olla. “On suur erinevus diktaatorite kehtestatud türannia ja õpetajate kehtestatud türannia vahel: diktaator võib mõnda aega karme meetmeid konstruktiivselt kasutada, kuid samad meetmed õpetajate käes saavad olla ainult destruktiivsed.” Ma lihtsalt ei suutnud sundida lapsi tegema seda, mida mina tahtsin, et nad teeksid. Ei suutnud meelitada, keelitada, kehtestada, karjuda, kiita ja karistada. See lihtsalt ei tulnud minu seest. See oli emotsionaalselt nii väsitav. Ja ebaefektiivne. Ja kloun ei suutnud ka olla. Ei suutnud luua lastele fantaasiamaailmu, olla ülevoolavalt energiline ja naeratada seda Ameerika stiilis “How do You do? Fine.” võltsnaeratust vaadates samal ajal nende mossis nägusid. Ühesõnaga ma ei saanud nende trennidega hakkama.

Tundsin, et põhjustasin lastele vaid ebavajalikke emotsionaalseid pingeid, mis aeglustasid õppeprotsessi ja ei olnud ühelegi osapoolele kasulikud. Lastel ei olnud trennis lõbus, nad ei omandanud tennisemänguks vajalikke oskusi, seetõttu polnud ka lapsevanemad rahul, mistõttu polnud ka tenniseklubi rahul ja ka mina treenerina olin läbipõlemise äärel. Spordikoolid aga soovivad vastu võtta võimalikult noori lapsi ja ka lapsevanematel on huvi laps võimalikult vara trenni tuua, võttes arvesse spordialadel üha suurenevat konkurentsi, kuid tihti puudub treeneritel pädevus 3-6 aastaste lastele spordialade tutvustamiseks. Seega kaotavad lapsed spordiala vastu huvi juba väga varakult, treeneritel on oht emotsionaalselt läbi põleda ja lapsevanemad pole spordikooli tegevusega rahul.

Mõtlesin siis, et äkki ma ei peaks üldse treener olema. Mis treener see selline on, kes ei suuda end füüsiliste harjutuste abil kehtestada? Kuidas keegi saab üldse treener olla, kui ta selline pehmo on? Pehmosid treenereid ei ole olemas. “Tee midagi muud, mida Sa paremini oskad,” ütlesin endale. “Miks Sa alati teed seda, milles Sa kõige kehvem oled? Miks Sa tahad saada paremaks milleski, mida Sa ei oska? Miks Sa ei lase kellelgi teisel seda tööd teha? Kellelgi teisel, kes sellega paremini toime tuleks. Kellelgi teisel, kes paneks nad paika ja kehtestaks vankumatu korra.” Ja lapsed oleksid kui tinasõdurid tehes mossis nägudega nendele ette öeldud harjutusi.

Kuid me ei saa põgeneda selle eest, kes me oleme. Ja mina olen see pehmo treener, keda tegelikult ei peaks üldse eksisteerima. Aga ma ei saa ennast muuta, seega pean muutma süsteemi enda ümber, kasutades teisi õppemeetodeid. Selliseid, mis mulle paremini sobivad. Mis sobivad minu isiksusega ja minu loomusega. Mis on vabad, samas teaduslikud ja oskusi intentsiivselt arendavad. Kus kord saab alguse seespoolt. Kus on sisemine motivatsioon, mitte väline premeerimine ja karistamine väliselt kehtestatud reeglite mitte täitmise korral. Kus oleks arvestatud sensitiivsete perioodidega. Ja igaühe individuaalsete vajadustega. Ja arengustaadiumitega. Ja kus oleks rahu. Mitte pidev konflikt. Sama soovib teha ka teha Ruben Jongkind Montessori Sports liikumisega, mille eesmärk on muuta ülemaailmselt kõik laste spordi keskkonnad lapsesõbralikeks. Ja ka mina treenerina tahaks, et ma tahaks iga päev seda tundi andma minna. Ja rõõmuga. Ja ma tahan olla arengu tunnistajaks. Ja ma tahan, et lapsed armastaksid seda mängu. Ja vastaksid mu küsimusele, kas tennis on mäng? JAAAAAAAAA. Mitte, ei tennis ei ole mäng nagu kord Kadriorus mulle kolmikud vastasid kui ühest suust. Mäng on see, mis on lõbus. Tennis ei ole lõbus, tennist ei saa mängida.

Kõigele sellele vaatamata, emotsioonid kõrvale jättes, suutsin lapsi küllaltki objektiivselt, võiks isegi öelda, et mõnes mõttes teaduslikult, jälgida. Märkasin, et nad on nii loovad. Nad tahavad ainult ise ja ise tegutseda. Nad tahavad asju katsuda. Oma kätega. Asju ruumis ümber paigutada. Nende silmad säravad, kui nad on tabanud ära asja funktsiooni. Nad liiguvad pidevalt. Küsivad, mis see on? Nad on spontaansed. Nad ei karda. Nad on hetkes. Nad ei tee vahet õigel ja valel. Või heal ja halval. Nad on justkui kurdid, kui nad midagi teevad. Kogu selle kaose sees nägin ma midagi, mida väga paljud polnud vist näinud. Ma nägin 3-6 aastast last, kes on võimeline pikka aega keskenduma ühele ja samale tegevusele, aga ainult juhul, kui ta saab ise valida, mis tegevust ta parasjagu teeb ja kui kaua.

Pärast seda, kui ma olin end läbi närinud ühest Maria Montessori algtesktidest “The Montessori Method: Scientific Pedagogy as Applied to Child Education in the Children’s Houses”, sain aru, et Montessori meetod ongi see meetod, mis aitab mul need minitennise trennid muuta kõigile osapooletele emotsionaalselt meeldivaks kogemuseks. Püüdsin seda meetodit kohe minitennise trennides rakendada. Kuid asjatult. Ma tegelikult ei teadnud, mida teha ja kuidas. Lihtsalt hüppasin taas pea ees vette ja hakkasin tegutsema. Seepärast hõljusingi kuskil vahepeal. Kuskil, kus polnud enam vana ega polnud veel uut. Ja kus siis tekkis eelkirjeldatud “We Need a Hero” kaos. Mul puudusid igasugused teadmised Montessori meetodi kohta. Youtube-ist ise videosid vaadates õppimine tundus kuidagi liiga laialivalguv ja kaootiline. Seega otsustasin, et pean minema AMI 3-6 Montessori õpetaja koolitusele, et saada struktuurne arusaam sellest, mis see Montessori meetod on ja kuidas seda reaalselt rakendada.

Nägin juba siis vaimupildis seda ideaalset Montessori printsiipidel põhinevat minitennise õppekeskkonda, kus on nii lastel kui ka treeneril emotsionaalselt mõnus olla. Nüüdseks on minu arusaam ja kujutluspilt sellest, milline see õppekeskkond välja peaks nägema, tohutult palju lainenenud. Kujutlus mu vaimupildis on muutunud spordi algõppe keskkonnaks, kus on võimalik tutvuda spordialaüleste baasoskustega, erinevate spordialade ja liikumispraktikatega juba enne 6-aastaseks saamist. Selles piiritletud vabas keskkonnas on lastel võimalus valida, mida ja kui kaua nad teevad ning treener on vaid ühenduslüli lapse ja õppevahendi vahel. Taolises keskkonnas õpivad lapsed valikuid tegema ja tegevusi lõpetama, arendavad tahtejõudu, on sisemiselt motiveeritud tegutsema, seega keskenduvad kauem. Lisaks tekib selles ruumis sisemine distsiplineeritus, mis võib sündida ainult huvipõhise tegevuse käigus ja kus väliselt piitsa ja prääniku abil kehtestatud reeglite kehtestamine pole enam vajalik. Just seetõttu on õppetegevus efektiivne, intensiivne, arendav, põnev ja emotsionaalselt mõnus.

Nüüd tulevad lapsed minitennise tundi, panevad koti seina äärde ja teevad iseseisvalt soojenduse. Ruumis on igal õppevahendil oma koht ja funktsioon, iga õppevahendiga saab töötada üks laps korraga, mõnikord ka paaris. Pärast harjutamist on tarvis vahend oma kohale tagasi panna. Soojenduse lõppedes saavad kõik valida, mille kallal nad täpsemalt töötama hakkavad. Mõni teeb võimlemisrõngastega rippumist, arendades nõnda käte jõudu. Teine jällegi mängib reketiga palli vastu seina. Kolmas pumpab palle täis arendades nõnda oma keskendumisvõimet. Kolmas lööb kurikaga väikest poksikotti töötades oma käega löömise oskuste kallal. Pausi ajal näitan lastele, kuidas ümber võrgu kõndida ja kõik saavad seda harjutada. Igaüks jätkab individuaalset tegevust. Mõnikord mängivad lapsed koos punkte või harjutavad palli viskamist. Teinekord jälle mängime kõik koos saalihokit. Tund kulgeb rahulikult ja spontaanselt. Minul ja lastel on tunnis emotsionaalselt hea olla.

Kolm aastat tagasi tol varakevadisel õhtul, pärast pisarate kuivamist, kui J ja A olid mind lootusetult lohutanud ja kinnitanud, et asi ei ole tegelikult nii hull, kui Sulle praegu tundub. Lahendus, mille tol õhtul genereerisin – pean Montessori meetodi ja lastetennise ühendama – on mul nüüdseks igapäevaselt mõttes. See on hetkel kujunenud  minu kõige olulisemaks kunstiteoseks – tenniseväljak, mis on sõnaotseses mõttes tehtud puust ja punaseks. Töö ruumi loomise kallal MK tennisekooli minitennisesaalis käib. Erinevad materjalid, mis on hetkel veel mu peas, materialiseeruvad igapäevaselt. Olen ütlemata tänulik kõikidele lastele, kes on selle ruumi loomisele oma ausa ja otsekohese tagasisidega kaasa aidanud. Loodan, et minu loodav Montessori spordi algõppe keskkond on väike samm edasi ülemaailmse harmoonilise ja humaanse hariduse suunas. “Sellepärast õnnis toimimata tegutseb, sõnadeta õpetab musttuhandeid, loob kuid ei väida, annab elu kuid ei omasta, toimib kuid ei toetu, valmis saab kuid ei peatu.”

Hooandja projektiga “Montessori spordi algõppe keskkonna loomine” saab tutvuda siin: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-spordi-algoppe-keskkond

Imelik masin. Mis rikub Tartu Rahu?

Juhtusin õhtul Tartu tühjadel tänavatel kõndima. Vaid üks rulluisutaja vihises vastasuunavööndis must mööda. Juba kaugelt kuulen, et midagi undab. Nagu pesumasin. Või nagu elektriline hambahari. Või tühjus mu peas. Sedasi lõputult ja tuimalt ja häirivalt. Hmm. Mis see küll olla võiks? Mõtlen, kui kõnnin Tartus Lydia hotelli kõrvalt Pirogovi pargi treppe mööda alla Raekoja poole. Mis siin küll nõnda häirivalt undab? Rikub Tartu rahu. Jõuluaeg on ju ka.. Ja see müra raiub oma tüütus monotoonsuses maha eesti ainukese loodusvara – vaikuse. Undab nagu tänavapuhastusmasin. Või nagu sääsk kõrvaaugus. Või nagu emamesilane enne paaritumislendu.

Lähenen Raekojaplatsile. Juba kaugelt paistab selline suur valge tehislik konstruktsioon. Jõuan lähemale. Mingid torud on veetud Suudlevate Tudengite ümber. Pitsitades neid. Justkui aheldades armastajad helevalgesse eraldatusesse. Karantiini. Sajab novembrikuist lörtsi. Või vihma. Ei saagi täpselt aru. Nagu Novembris ikka. Aga mis imelik masin see olla võiks, mis niisugust lärmi teha võiks. Ja. Ja tuleb välja, et see on hoopis üks suur külmkapp. Selline hästi kole suur külmkapp. Mis kohe üldse ei sobi sinna raekojaplatsi ja tehisliuväljaku vahele. Ja teeb sellist lärmi. Kuidas küll ümbritsevad inimesed magada saavad? Öösel ma mõtlen. Aga oleme sellega vist harjunud. Igalühel meist on kodus ju külmkapp. Mis undab. Vahest vaiksemalt. Vahest kõvemini. Külmkapp peab olema. Üks tänapäeva inimene ei saa ilma külmkapita elada. Külmkapp on ühes majapidamises sama fundamentaalne kui kuuse tuppa toomine jõulude ajal. Seda lihtsalt on vaja. Ja nagu igas korralikus kodus, on ka igas endast lugupidavas linnas, külmkappi tarvis. Nagu ka kuuske. Sedasi linna keskele paigutatuna. Olles inimesi ühendav faktor. Täpselt nagu igas perekonnas. Tuues inimesed kokku ja nii. Aga see selleks.

Probleem tegelikult ei ole ju selles väikeses külmkapis, mis natuke undab ja võtab natuke elektrit. Ja segab natuke meie und. Ja häirib natuke meie rahu. Probleem ju nendes suurtes külmkappides, mida meie ühiskond selles post-industriaalses infoühiskonnas vajab. Mõtle korraks kõikidele nendele data-keskustele, mis hoiustavad meie internetiavarustes jagatud kassipilte. Ja mida on tarvis hoida teatud temperatuuril, et need üle ei kuumeneks. Ja elu eest tuleb neid jahutada. Et ei variseks kokku meie sotsiaalmeedia illusoorne reaalsus. Ja internet ei läheks ära. Ja me saaks ikka üha jaburamaks muutuvamaid küsimusi Google käest küsida. Ja Muumitrolle vaadata. Ja et ei variseks kokku Apple, Amazoni ja Facebooki – nende infoajastu hiidide – jätkuv turgu monopoliseeriv kasv. Just data-keskused on tänapäeva kullakaevandused. Võiks isegi öelda, et sõna otseses mõttes. Bitcoin. Ethereoum. Zcoin. Kaevandatakse ju neid.

Aga millist mõju avaldab data-keskuste jahutussüsteemide varustamine elektrienergiaga meie planeedile? Jutud liiguvad, et data-keskused tarbivad juba paari aasta pärast kogu maailma elektrivajadusest ühe kolmandiku. Ja juba mõnekümne aasta pärast võib selle kasvava elektijanu kustutamiseks nende vilkuvate trükkplaatidega varustatud ruumide jahutamine õhku paisata sama palju heitgaase, kui kogu Ameerika Ühendriigid praegu neid heitgaase õhku paiskavad. Aga kuidas siis muuta data-keskusi energiasäästlikumaks, jätkusuutlikumaks, efektiivsemaks, rohelisemaks? Ekraanide vaatamise asemel tagasi küünlavalgele muinasjutte vestma vaevalt et keegi meist taanduda tahab. Näiteks Google kasutab oma data-keskuste jahutamiseks taastuvenergiat. Küll ka Baidu ja Alibaba sinnani kord jõuavad. AI ragistab oma tehislikke halle ajurakke, et muuta protsesse effektiivsemaks. Nagu ka Facebook, kes loob suuremaid keskusi. Kus enam tuled ei vilgu. Ja tuuled ei puhu. Kuid mis on säästlikumad. Olemasolevad keskused puhastatakse serveritest, mida enam vaja pole ja mis imevad mõtetult energiat. Data-keskused viiakse Soome või Alaskale, kus on külmem kliima. Ja seetõttu pole vaja nii palju energiat jahutamisele raisata. Luuakse veesüsteeme serverite jahutamiseks, mis on efektiivsemad kui elektrienergia kasutamine.

Aga äkki hoopis kvantarvuti on see sillerdav lahendus? Täpselt ei oska küll seletada kuidas. Või äkki me peaksime ise vähem postitama. Mingisuguseid blogipostitusi ja nii. Aga nii kaua las Koaalad põlevad Austraalias. Ja las liustikud sulavad Antarktikas. Ja las need korallid pleegivad Suures Vallrahus. Kuniks meie, oma Novembrikuisest lörtsist kergelt rõõsalt õhetavate põskedega haarame külmkapist kohukese, kõnnime Pirogovi trepist rõõmsalt alla ja lähme Raekoja platsile uisutama. Külmkapi tüütut undamist vaigistamas kõlaritest kostuv Ruja Rahu. Kas on seda ilu vaja? Kas on seda lusti vaja? Või äkki peaks hoopis rulluisutama minema? Või küünlavalgel muinasjutte vestma?

Hüvasti rattaringlus. Vajan oma ratast

On augustikuumus. Päike lõõmab. Ja higinire valgub blondiks pleekinud juuste vahelt mööda oimusagarat üha alla poole. Gravitatsioon. Ratas läheb kuidagi raskelt edasi. Juba mitmendat päeva. Õhk on lahkunud mu tagarehvi sisemusest. Põmm. Ja tunnen, kuidas kodar krigiseb vastu maad. Nii ma siis jätsingi ratta maja seina najale seisma. Kas ma saan ilma rattata hakkama? Kas ratas on miski, mida ühel inimesel on tõesti tarvis? Võib ju üks minimalistlike kalduvustega Noor pensionär mõtiskelda. Bolt on ju olemas. Ja elektrirattad. Nende ringlus. No need rattad Tartus, mida alguses tasuta kasutada sai, aga mida siis teismelised nalja pärast põlema panid. Ja siis enam ei saanud tasuta. Sõita nende ratastega. Ja jala saab ju ka kõndida. Ratas tundus olevat liig palju. Ja mõtlesingi siis, et kui ma ta parandusse viingi, siis tahaks ju korvist loobuda ja pakikast loobuda ja pidurist loobuda ja kellast loobuda ja ketikaitsmest loobuda. Ja raam roostetab. Ja äkki on päris rehv täitsa katki. Nii mu ratas seisiski mõned kuud. Täpsemalt augusti keskpaigast kuni tänaseni. Eurorahadega kauniks krohvitud maja seina najal. Nagu hernehirmutis põllul. Nõnda staatiliselt. Liikumatult. Tardununa. Ühe korra liigutasin seda, et naabri aknale koputada, kui jälle võtmed tuppa olin unustanud. Ja see oligi kõik. Kolm kuud. Mõlgutasin oma minimalistlikke mõtteid. Kuni ratas selles septembrirahes roostetas. Ja oktoobri masenduses mädanes. Ja novembri lörtsis kõdunes. Et kas olla või mitte olla. Kas omada ratast või mitte omada ratast? Kas ratas on midagi fundamentaalset? Midagi eksistentsiaalset. Nagu õhk. Või vesi. Ja täna otsustasin, et on. Mul on ratast vaja. Jala on väga tore kõndida. Ma ei ütle midagi. Eriti kui on aega. Ja saab rahulikult. Nõnda zenilt, nõnda gravitatsiooni igal sammul tunnetades, kõndida. Miks  siis üldse ratast vaja on, kui kõndida on nõnda zen? Võid Sa küsida. Täna aga otsustasin, et mul on oma ratast vaja. Kiire oli. Ja mul oli kümme minutit aega, et jõuda punktist A, punkti B, käies vahepeal läbi puntist C. Nagu ikka. Nagu igal argipäeval. Olgugi et täna oli laupäev. Ja nii ma siis soetasin ratas.tartu.ee leheküljelt järjekordse kaheeurose rattaringluse pileti. Sest aastapiletit mul pole. Ja soetadada seda ka polnud mahti olnud. Eelkõige oma ratta vajaduse kahtluse varjundis. Nii ma siis soetasin selle pileti. Oma nutitelefoni Safari browseris ebamugavalt õiget kohta otsides. Sest Äpis pole see ju võimalik. Pileti soetamine ma mõtlen. Toksin rattakoodi sisse. Käis selline pling-pling heli. Sadul on liiga kõrge. Kohmitsen, sada asja käes, sadula madalamaks. Paljad käed külmetamas. Vahepeal on jõudnud veel üks pling-pling käia. Ratas on jälle end dokki parkinud. Ma juba sisemiselt röögatasin selle Veeriku Selveri ees. Käi ****** rattaringlus. Sisestasin siis uuesti oma külmast lõhenevate kätega dokis selle ratta. Neutrogena kätekreemi oleks tarvist. Ronin ratta selga. Vajutan pedaali alla. Ja saan aru, et selles elektrirattas ei ole elektrit. Ja igaüks, kes on sõitnud Tartu rattaringluse rattaga, teab, et kui Tartu rattaringluse rattas ei ole elektrit, siis see on sama hea kui sõidaks keskajal kaarikuga, millele pole hobust ette rakendatud. Okei. Kümnest minutist, mis mul oli aega, et punkti C jõuda, oli juba omajagu kulunud. Mu ärritunud meel juba visualiseeris, kuidas on oma ratta sadulasse, mis on täpselt õige kõrgusega, ja mis on nõnda minimalistlik ja kerge, kuidas on selle ratta selga istuda ja siis lihtsalt sõitma hakata. Lihtsalt hakata liikuma. Nõnda pingevabalt. Nõnda zenilt. Täpselt samamoodi nagu jalutades. Nagu paradiis tundus see siis. Õndsus ise. Aga selle asemel pidid reaalsusega silmitsi seisma. Üks ühele. Boksimatš Tartu rattaringluse elektrirattaga. Okei. Dokkisin selle tühja ratta uuesti ära. Nõnda surusin selle ratta hooga sinna dokki. Nagu lükkaks kakskümmend aastat tagasi jaanuaris hangest žigulid välja. Sedasi kottpimedas. Valisin järgmise ratta. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Tagurdasin ratta dokist välja. Kohmitsesin end sadulasse, mida ma seekord ei viitsinud õigele kõrgusele sättida. Ja vajutasin pedaali alla. Kabuum. Ka sellel rattal oli aku tühi. Ah ***** kah. Sõitsin siis järgmise parklani. Dokkisin ratta. Juba kaugelt nägin, et seal seisab teine ratas veel. Lootuses, et selle aku on täis. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Ja oh üllatust. Oh üllatust. Ja ega ma ei oodanudki, nagu Monty Python juustupoes juustu ostes, et selles rattas akut on. Ja ratas ütleski mulle: “Low battery, unable to undock the bike.” Voila. Ja oligi otsustatud. Mul on oma ratast vaja. Viisin selle juba täna parandusse. Tandemisse. Hüvasti rattaringlus. Hüvasti Bolt. Luban nüüd, et hoian oma ratast kui oma silmatera. Nõnda soojas. Sama pedantselt raami lapiga nühkides kui Itaallased oma tänavaid. 

Maskeraad. Maski sees maskist väljas?

Mask. Millal kanda maski? Millist maski kanda? Kas Sa ei kannagi maski? Võiks ikkagi maski kanda. Näita, et hoolid. Viirus on ju. Kas Sa ei tahagi vaba olla? Piira oma vabadust. Et saaksid siis vaba olla. Veel. Et saaksid kodu seinte vahelt väljas käia. Palli löömas. Või kunstisaalis. Kunstisaalis. Ei tunne enam sõprugi ära. Oma hingeõhu sees kopitame samamoodi nagu Laurentsius Meelis Friethentali “Mesilastes” 17. sajandi kopitavas ja hallitavas Tartus. Treener kannab maski. Poemüüa kannab maski. Bolt-i autojuht kannab maski. Administraator kannab maski. Kõik kannavad maski. Maskeraad. Täplised maskid. Musta värvi maskid. Haiglatöötajate maskid. Sellised helesinised. Justkui Vahemeri hommikul läbipaistvalt sillerdamas. Ruudulised maskid. Plastmassist tervet nägu katvad Läti start-up maskid. Skafandri moodi tervet ülakeha katvad maskid. Nahakarva maskid. Suud ja nina polegi enam. Nagu Lord Voldemort. Ilus ju tegelikult. Nagu hambahari on see mask nüüd meie igapäeva tarbeesemeks kujunenud. Huvitav, kas see jääbki nii. Ja ometigi on üks püha koht siin maamuna peal, kus pole kohustuslik maski kanda. Tenniseväljak. Nende piiride sees olen alati vabadust otsinud. Ja nüüd korraga on see käes. Nii siin. Ja nii tajutav. Astun väljakule. Rebin lämmatava maski eest kohe kui uks mu järel sulgub. Tõmban kõrvade tagant selle pitsitava kummipaela ära. Ja panen maski kotti. Vastutustundetu. Kui viirus on koridoris, siis on see ka ju väljakul. Aga ma ei hooli. Kindel? Aga väljakul pole mask kohustuslik. Veel. Ja nii ma siis naudin seda vabadust. Vabandust. Nõnda vastutustundetu. Väike rebel. Aga olla nina ja suuga on alles vahva. See väike inimene oma kasti sees. Oma piiride sees. Aga ometigi nii vaba nii vaba. Kasti sees kastist väljas. Aga kast on võimalik kastist välja minnes kaasa võtta. Maski sees maskist väljas. Ka maskita on võimalik maski kanda. Äkki need maskid on kogu aeg olnud. Aga nüüd nad lihtsalt on nähtavad. Nagu seened sügisel. 

Pakendivaba hambapasta otsingutel. Lõpuks leidsin.

Lõikasin oma hambapastatuubi pooleks. Vägivaldne. Nagu ma vahest olen. Aga mis ma teha sain. Ma ei suutnud enam rohkem pastat sellest tuubist välja pigistada. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud. Sellest tuubist, mille lagunemiseks kulub 700 aastat. Pidin sellest tuubist lihtsalt viimse kui pasta välja pigistama. Mu hambapasta hakkas otsa saama. Ja ma pidin uue ostma. Siililegi selge. See on see elu 21. sajandil – me ei ole võimelised ilma hambapastata ellu jääma. Olgugi et selline asi nagu hambapasta tuub on üldse maailmas eksisteerinud veidi üle sajandi. Ja nüüd me ei saa ilma hambapastata elada. Imelik maailm. Lubasin, et kui mul hambapasta otsa saab, siis kavatsen osta omale Mündi hambapasta tabletid. Ja nõnda ma ka tegin. Proovi Münti! Soovitasid paljud. Seda nullkulu toodet, mida üks Eesti noorte idufirma lahendusena toodab. Ja ma päriselt tundsin, et see ongi lahendus. Lõpuks ometi. Selles veidras maailmas, kus iga aasta leiab ome tee prügimäele miljard hambapastatuubi. Münt pakub sellele probleemile päris lahendust. Ma ütlen ikka päris päris konkreetselt. Ikka päris konkreetselt. Ikka päris päris päris konkreetselt. Et Münt pakkub sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et me vajame sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et noored otsivad sellele probleemile lahendust. Sest ME TAHAME SELLEL PLANEEDIL EDASI ELADA. Või kas tahame Igatahes. Ostukogemus oli lihtsalt imeline. Ma leidsin end minimalistliku veebipoe vaateaknalt. Koheselt köitis mind üks väga armastusväärne noor tütarlaps. Hambapastatablet hammaste vahel sillerdamas. Naeratades. Puidust hambahari ta käes just nagu sirp ja vasar Nõukogude ajal töölisema tugevates kätes. Juhatades teed keskkondasõbraliku (ehk ka valgustunud) kapitalismini. Noortefirmad näitamas väikeste sammudega teed välja sellest kleepuvast pimedusest. “Näri! Pese! Naerata! Korda!” Ma vajan hetkel vaid neid nullkulu hambapasta tablette. Ma mõtlesin. Piparmünt. Greip. Mu lemmikud maitsed. Võimalus esitada püsitellimus. Et nad saadavad Sulle uue toosi kohe kui purk peaks tühjaks saama. Paberkotis. Biolagunevas.* “Pole plastikut! Pole prügi! Pole probleemi!” Läbisin ostuprotsessi. See oli sama kiire ja sujuv kui sisemiste võitluskunstide meistri läbitungiv pilk, mis justkui iseenesest paneb Sind maha kukkuma. Ei tundnud seda üldse. Ostsin uueneva püsitellimuse. Ja valisin võimaluse ise saadetisele Tartusse järgi minna. Koheselt Saabus mu postkasti meil Akselilt – ühelt firma asutajalt. Mis siis, et see meil tuli oli meililisist. Ja tuli automaatselt. Ja tuleb automaatselt igale kliendile. See oli lühike ja armas. Justkui mingisugune selline soe hingus, mis minust möödudes paitas õrnalt mu põski – oli see tunne kui lugesin seda lühikest meili. “Miljard tänu! Iga aasta visatakse ära üle ühe miljardi hambapastatuubi. Tänu sinule see arv peagi muutub. Aitäh, et koos meiega puhtama ja õnnelikuma planeedi poole liigud!” Armusin sellesse koheselt. Pärast lugemist. Said mu kätte. Nüüd olen Su klient kuni elu lõpuni. Ja see ei ole veel kõik. Sa ei kujuta ette, mis järgmisena juhtus. Täpselt siis kui mõtlesin, et oumaigaad, mu hambapasta saab kohe otsa. Pean nendele tablettidele järgi minema. Just siis, kui vajadus nende järgi kasvas nii suureks. Ja ma mõtlesin, et kuidas ma järgmise päeva ilma hambapastata üle elan. Ja oli veel taasiseseisvumispäev ja kõik kohad olid kinni ja… siis ma sain Akselilt sõnumi: “Tere! Mina olen Aksel Mündi tiimist. Märkasime, et kasutasite ostul varianti ise järele tulemiseks. Aitäh, et valisite kõige loodussäästlikuma variandi! Kas saaksime üleandmise teha kontaktivabalt täna 19-20.30 paiku? Tooksin paki teie valitud kohta, näiteks saan jätta selle teie kodu ukse taha. Parimate soovidega, Aksel” Ja ma olin nagu, et midaaaaaaaaa värki. Kas ta päriselt kavatsebki need hambapasta tabletid mu ukse taha ära tuua? Peagi mu telefon helises ja ta ütles: “Ma jätsin paki Sinu ukse taha. Aitäh, et tellisite meie käest.” Ja ma läksin jooksujalu oma toast välja. Avasin ukse. Vaatasin maha. Ja seal see oli. Pakk. Mündi logoga. Mind ootamas mu enda kodu ukse taga. Lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Võtsin paki maast üles. Nagu see oleks püha leib. Justkui nagu Jen oleks Internetti oma käes hoinud. Kõndisin oma tuppa. Asetasin paki aknalauale. Lasin sel veidi seal olla. Lihtsalt vaatasin seda kaugelt. Sama ajal ise valmistudes selleks hetkeks. Mida ma olin oma eelmise postituse avaldamisest saadik oodanud. Ja just siis. Just siis kui saabus see õige hetk. Avasin paki. Nagu viie-aastane oleks jõulupakki lahti teinud. Aga aeglaselt. Nautisin igat hetke sellest protsessist. Ja kõige esimesena tungis mu silmadesse järgmine sõnum: “Väikeste sammudega suurte võitudeni.” Peaaegu oleks nutma hakanud. Ja seal see oli. Klaasis purk, mis oli täis hambapasta tablette. Purki ümbritses selline papist pakketäide, mis hoidis purki karbis paigal. Aga see oli see keskkonnasõbralik versioon sellest täitematerjalist. LIhtsalt see fakt, et iga väike detail oli keskkonnasõbralik, tegi mind nõnda õnnelikuks. Niisiis. Ma asetasin selle purgi oma pooleks lõigatud hambapastatuubi kõrvale, Ja proovisin järgi. Selle Mündi hambapasta. Võtsin purgist ühe tableti ja asetasin selle oma hammaste vahele. Täpselt sama moodi nagu see armas neiu nendelt instagrammi postitustelt. Alguses valdas mind selline veider tunne. Tead, kui Sa oled terve oma elu aeg harjunud sellega, et hambapasta on vedel, siis kui see enam vedel ei ole, siis nagu tundus, et midagi on valesti. Mu ajul läks lihtsalt veidi aega, et harjuda faktiga, et ma pean kõigepealt hammastega selle tableti katki murdma. Enne kui ma saan hambaid pesema hakata. Värske piparmündi maitse täitis mu suu. Ja see sisemine zen-naeratus muutus veel intentsiivsemaks. Sest see minu väike otsus kasutada pakendivaba hambapastat vähendab nii tühiselt seda prügi hulka, mida inimkond igapäevaselt siia planeedile juurde tekitab. Aga siiski. See on väike, pisitillukene samm, mis aitab meie ühiskonnal vähendada seda prügi hulka, mida me pidevalt, lihtsalt oma olemasoluga, siia planeedile igapäevaselt juurde toodame. Armastan Münti. Igavesti. 

Vähem on rohkem. Mida me tegelikult vajame?

Eile käisin õues jooksmas. Ilus oli. Õhk täitis mu kopsud oma värskusega. Ma armusin üha uuesti ja uuesti looduse imetabastesse värvidesse. Eriti sellesse, kuidas päikeseloojang Emajõelt mu silmadesse peegeldus. Teel koju haaras üks mõte mind endasse. Ja ma ei saanud enam sellest mõttest lahti. Oota. Ma naudin ju hetkel jooksmist nii väga. Miks ma pean üldse tennist mängima? Või basseinis ujuma? Või jõusaalis käima? Mida ma tegelikult vajan? Võib-olla ei ole seda üldse palju. Ja siin karantiini tingimustes, kõik eluliselt mittevajalik ei ole nii või teisiti kättesaadav. Niisiis otsustasin välja uurida, mida me tegelikult vajame? Väikese uurimistöö tulemusena selgus, et inimestel on nii palju vajadusi. Nii palju. Ja me kõik teame, et peame pidavalt hingama hapniku, jooma 2 liitrit vett päevas, sööma 2000 kcal, magama 8h, tegema vähemalt 3x nädalas 30 min aeroobset trenni. Meil on vaja ennast ja teisi armastada. Ja tunda, et ka meid armastatakse. Me otsime tarkust, ilu ja elu mõtet ja ehk isegi valgustumist… Lihtne google otsing paljastas, et juba 80 aastat tagasi painas see sama küsimus ühte meest nimega Abraham Maslow. Sügavalt. Ja tõsiselt. Inimvajaduste Püramiid nägi esmakordselt ilmavalgust  aastal 1943, mil Maslow avaldas selle akadeemilises artiklis nimega “Motivatsiooniteooria”. Alates sellest ajast on see lihtne must-valge püramiid muutunud üha värvilisemaks ja täpsemaks. Aastal 1970 lisas Maslow ise oma püramiidkujulisse hierarhiasse kolm lisaastet. Ta lisas tunnetuslikud ja esteetilised vajadused. Ja üleloomulikud, tavalise taju piire ületavate kogemuste vajadused. Ja tuleb välja, et see püramiid on põhjusega püramiid. See ei ole ruut. See ei ole ring. See on püramiid. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et maja ei saa ilma vundamendita ehitada – ainult siis, kui baasvajadused on rahuldatud, ainult siis on võimalik sisendeda spirituaalsetesse sfääridesse. Füsioloogilised vajadused moodustavad selle laia põhja püramiidi allosas. Me peame hingama hapnikku, jooma vett, sööma toitu. Ja meil peab olema soe ruum, kus magada ja seksida. Ja tunda end turvaliselt. Näiteks kaitstud surmava viiruse eest. Püramiidi esimeses versioonis moodustasid alumise kihi bioloogilised ja füsioloogilised vajadused koos vajadusega turvalisuse järgi. Pärast seda, kui Maslow täiendas oma püramiidi kolme uue staadiumi võrra, siis armastuse ja kuuluvuse vajadus kategoriseerus ümber baasvajaduseks. Me vajame armastust. See on sulaselge. Sõprus. Intiimsus. Perekond. Kogukond. Aktsepteerimine. Ja me vajame austust. Eneseaustust. Väärikust. Saavutust. Meisterlikkust. Iseseisvust. Ja seda, et teised austaksid meid. Staatust. Prestiiži. Ja kui kõik eelnevalt mainitud vajadused on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik siseneda spirituaalsetesse sfääridesse. Aastal 1943, püramiidi esimeses versioonis oli eneseteostus kõige kõrgem võimalik vajadus Maslow hierarhias. Endaga kooskõlas olemine ja oma potentsiaali realiseerimine – see tundus olevat kõige kõrgem spirituaalne asi, mida üldse saavutada on võimalik. Kuid nagu kasvas Abraham Maslow, nii kasvas ka püramiid, mida ta siis oma uue arusaama kohaselt reaalsusega vastavusse viia püüdis. Tunnetuslikud, esteetilised ja üleloomulikd vajadused lisati püramiidi ülemisse ossa. Me peame teada saama. See sügav soov ammutada uusi tarkusi, saada asjades aru, mõista – see avaldub meie näpuotstes, kui trükime järjekordse küsimuse google-i otsigumootorisse. Uudishimu. Avastamine. Tähenduste otsimine. Erudeeritud erutus. Nagu mu armas sõbranna tavatseb kutsuda seda külmaväinaid tekitavat tunnet, kui midagi uhiuut valgustab ta teadvust. Ja me vajame ilu. Otsime ilu täpselt sama moodi nagu teadmisi. Tasakaal. Vorm. Rütm. Kujutletavad sipelgad jooksevad mööda mu selga üles ja alla, kui vaatan Hilma af Klinti maale. Täpselt sama juhtub, kui kuulan tuhandendat korda Arvo Pärdi pala “Für Alina”. Nüüd helendab püramiidi tipus vajadus millegi üleloomuliku, millegi tavalist teadvust ületava järele. Täielik isetus. Enesesalgamine. Egost vabanemine. Ilma eelarvamusteta. Inimene, kes on nõnda kaugele jõudnud, ei tripi seentega lõbu pärast.  Vaid sellepärast, et ta soovib sulanduda ühte looduse terviklikkusega. Tunda seda ühendust. Kogu universumiga. Looduse intelligentsusega. Millegagi, mida lihtsalt ei ole võimalik sõnadega väljendada. Paljud inimesed on nõnda kaugele jõudnud. Nagu näiteks Paul Stamets. Maria Montessori. Mahatma Gandhi. Yayoi Kusama. Martin Luther King. Laozi. Või Albert Einstein. Inimene, kes on kõik püramiidi allpool asetsevad vajadused rahuldanud, muutub kanaliks, või majakaks pimeduses, või valguseks tunneli lõpus, et näidata teistele õige teeots kätte sellel eneseteostuse rännakul.  Mulle lihtsalt nii väga meeldib, kuidas Mike Booth võtab paari sõnaga kogu selle püramiidi taga peituva idee kokku: “Maslow lihtne, kuid ilus visuaalne vihje on lisaks kõigele veel portree looduse keerukusega harmoonias elatud elust.” Aga ei saa mainimata jätta, et tänapäeva kontektstis tundub see püramiid ikka veel kuidagi poolik. Nagu oleks paar kihti puudu. Tehnoloogilised vajadused. Aku. Wifi. Internet. Sotsiaalmeedia. TikTok. Instagram. Kas me saame 21. sajandil ilma internetita hakkama? Huvitav, mis siis juhtuks, kui homme enam internetti ei oleks? Kui kaua Sina vastu peaksid 24 min? 18 päeva? 2 kuud? Enne seda, kui ma hakkasin seda blogipostitust kirjutama, siis mõtlesin, et inimestel pole üldse palju vaja. Hingame natuke, tarbime vett, sööme veidi ja oleme oma soojas ruumis. (Koos wifiga.) Ja voila! Valgustumine. Kui palju Sul hetkes elamiseks ikka vaja on? Mitte just väga palju. Ütleks talupoja tarkus. Maslow aga nii ei arva. Baasvajaduste ja vajaduse järgi loomulikku taju ületavate kogemuste järele – nende vahel on nõnda palju samme. Lause kuus. Nii nähtamatud on need vahepealsed vajadused. Aga samas nõnda olulised. Tuleb välja, et inimvajaduste kontektsis ei ole õige väita, et “vähem on rohkem”. Sest rohkem on hoopis vähem. Ainult siis kui iga väiksemgi vajadus on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik vabaneda nende vajaduste tekitatud piirangutest. Ja kogeda spirituaalset vabadust. Seda, et Sind ei ole enam olemas. Sina oled surnud. Ego on surnud. Võib tekkida küsimus, et kas sellise seisundi saavutamiseks on meil just väga palju vaja? Ei. Nii et vähem on ikkagi rohkem?

Justkui kosest üles ronimine. Nullkulu elustiil.

Tänasest alates hakkan prügivabalt elama. Otsustasin selle nüüd lõplikult ära. Maksku mis maksab. Lähen kasvõi läbi tule. Ringiga. Ja maksan peale nii palju kui vaja. Aga pakendivabalt pean kohe praegu elama hakkama. Kohe. Nüüd. Ja praegu. Olen seda ennegi otsustanud. Aga nüüd on viimane kord, kui seda otsustan. Sest see otsus on lõplik. Nagu ikka need uusaasta lubadused. Aga minu puhul need kerkivad üles suht spontaanselt ja juhuslikult. Ja iga päev. Justkui iga päev oleks uus aasta. Ja ongi uus aasta nüüd. Pakendivaba aasta on. Igatahes otsustasin nüüd hakata prügivabalt elama. Võid küsida, et miks. Ja et kuidas. Aga usun, et Sa saad väga ilusti aru. Et miks? Eks ikka sellepärast, et me oleme oma planeedi ära reostanud. Ei taha sinna suurde prügihunnikusse enam mitte ühtegi korda oma ämbrikesega prügi juurde kallata. Prügisaared hulbivad ookeanites. Kalad söövad planktoni asemel plastikut. Üks mees tegi kunagi katse, et kandis kogu oma aastast prügi kaasas. See oli päris hull vaatepilt ikka. Kui palju prügi üks inimene aastas tekitab. Hirmus. Hirmus lihtsalt. Eks see prügiteema on mul koguaeg korda läinud. Tegime keskkoolis Kerlyga keskkonnanädalat ja värki. Kui ma ülikooli läksin ja sain aru, et ühikas ei ole võimalik orgaanilist prügi komposteerida, siis ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ja ma ei saanud sellest aru. Kuidas ei ole võimalik prügi sorteerida. Ja need äädikakärbsed joonistasid suuri kaheksaid ümber prügikasti, kus kõik prügi oli segamini. See oli lihtsalt rõve. Nii ma siis üksinda sorteerisin seal ühikas prügi. Seal ühikas, kus ma mikrolaineahju ei julgenud lahtigi teha, sest keegi ei olnud seda vähemalt kümme aastat puhastanud. Ja kus paljajalu ei saanud käia, sest muidu jäid jalad põranda külge kinni. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes pidin ikkagi südame kõvaks tegema ja kogu oma sorteeritud prügi viskama sinna ühika taha, ühte suurde auku, mida nimetati prügikastiks. Ma ei kujuta ette, kuidas nad seda tühjendasid. Üldse seal Tallinnas oli see kuidagi keeruline. See komposteerimine. Kümne korteriga majas oli orgaanilise prügi kast kohustuslik. Aga elasime siis kortermajas, kus oli ametlikult üheksa korterit. Ja meie korter oli see katusekorter numbriga 9A, mida reaalsuses, juriidiliselt ma mõtlen, ei eksisteerinudki. Ehk siis oli kümme korterit. Aga ei olnud ka. Nõnda need kronksus vaglad siis kõverdasin end seal fanci korteri põrandal, kui banaanikoori täis paberkotilt põhi alt ära tuli. Ülla Ülla tõesti.  Mida Sa jälle korraldasid, Annemai? Ma lihtsalt ei suutnud seda kotti asetada sinna prügikasti, kuhu peale oli kirjutatud – olmeprügi. Ja jäätmejaam oli 30 km kaugusel… Praegu on mul aianurgas oma komposter. Sest ühel päeval juhtus täpselt sama olukord. Aga siis ma astusin otsustava sammu. Ostsin omale kõige odavama kompostri. Nii et kogu orgaaniline prügi läheb sinna. Sellega ei ole muret. Läheb sinna kõdunema ja ussitama. Ja valgad saavad seal rahulikult ussikese harjutusi teha. Et siis juhutuks maailma kõige loomulikum protsess üldse, mida meie tihtipeale, inimestena, juhutuda ei lase. See on see inimlikkus. See on lihtsalt ebaloomulik. Nii meie prügi siis haiseb ja on rõve. Ja prügikastid haisevad. Sest orgaaniline prügi kõduneb. Seal  juustukarpide ja pelmeedikottide vahel. Mind on alati paelunud küsimus, et kuidas elada nõnda, et prügi üldse ei tekiks. Seda plastik ja paber ja metalli ja olme ja misiganes muud prügi. Nagu mõned aastasajad tagasi. Siis kui prügi solgiämber lihtsalt aknast tänavale kallati. Aga plastikut siis veel ei eksisteerinud. Prügi sorteerimine on üks asi, aga prügivabalt elamine on täiesti teine reaalsus. Ja see on tänapäeva ühiskonnas nõnda raske. Nagu jookseks peaga pidevalt vastu seina. Ja roniks mööda koske üles. Ja ma tean, et kui ma nüüd täna selle otsuse vastu võtan, siis see hakkab olema kui täiskohaga töö. Sest Selverist on võimalik ainult puuvilju ja pähkleid ja liha osta pakendivabalt. Ja seda ka nõnda, et kaasostlejad vaatavad kergelt viltu, et miks Sa nüüd küll sinna oma auklikusse, sajandat korda kasutatud kilekotti seda õuna laod. Ökofašist! Ökofašist! Ökofašist! Ja ükskord ma küsisin sealt Selverist, et kas Te võiksite palun sooja toidu minu enda karpi panna. Ei. Vastati mulle poest. Kindlasti mitte. Kindlasti mitte, Annemai! Ja need plastikkarpide tornid vajusid kergelt viltu. Täpselt nagu mu suunurgadki. Ja mu meilie vastati, et euroopa toiduhügeeni nõuded. Ei. Ei. Ei. A okei. Ma saan vist aru. Ja samas ei saa. Ühesõnaga Selverisse ei saa minna. Peab siis minema turule ja ökopoodi ja juustupoodi ja teepoodi. Pitsat ei saa ka kaasa osta. Sellest on ka kahju. Aga ehk saabki siis ise uue oskuse siin elus juurde õppida. Aga see blond tädi teeb seda Romana pitsat ju nii hästi. Unustatud. Pitsat ei osta enam. Söön siis seal. Ei osta kaasa. See karp on ju suurem kui see pitsa. Ja seda on raske sinna Taara pst puiestee lõpus asuvasse pungil konteinersse nii või teisiti suruda. Jääb ära. Nii. Edasi. Kuivained saan ökopoest. Sealt ma ükspäev küsisin, et kas ma võin oma kotikeste ja tötsikute ja purgikestega tulla. Ja siis kuivained oma kotikestese, tötsikutesse ja purkidesse panna. Ja nad vastasid mulle jah. JAH. See oli üks ilusaimaid päevi mu elus. Mu süda sulas. Ja naeratasin seda igikestvat zen-naeratust, kui poemüüja mulle jaatavalt vastas. Sisemiselt muidugi. Ega ma välja ei näidanud midagi. Nagu ühele õigele eestlasele ikka kombeks. Kaerahelbed. Tatar. Kakao. Popkorn. Ja maitseained ka. Sool. Pipar. Kurkum. Köögiviljad saan turult. Või oma kalli ema käest. Kellel on kodus väike tarbeaed. Justkui paradiis. Millel rügamine on olnud kui orjatöö. Aga siiski paradiis. Nüüd järele mõeldes. Kartul. Porgand. Sibul. Peet. Kapsas. Kõrvits. Kaalikas. Mustrõigas. Kabatšok. Suvel. Kurk. Tomat. Naeris. Sibul. Redis. Till. Petersell. Lehtsalat. Spinat. Maasikad. Vaarikad. Mustsõstrad. Punased sõstrad. Karusmarjad. Õunad. Pähklid. Ja isa käest saan mett. Tal on ka mõned mesitarud. Nüüd nad panid veel pirnipuud ja ploomipuud ja õunapuud ka sinna paradiisi kasvama. Aga kui kalli ema käest ei saa. Siis lähen turule. Lähen valin julgelt välja need Eesti oma tooted. Loodetavasti. Olgugi, et need võivad olla hoopis Hispaania tomatid. Nagu kunagi kuskil välja tuli.  Eesti tomati nime all. Seal turul. Õnneks tomateid söön ma ainult augustis. Siis kui mu ema kasvuhoones nad valmis saavad. Ja kõik kohad on neid tomateid täis. Tomatid ei mahu tuppa äragi. Aga pakendivabam on seal kindlasti. Seal turul, ma mõtlen. Saab turumüüjatega otse suhelda. Ja ise oma koti sisse vilju laduda. Nõnda, et keegi ei vaata viltu. Ja ei ütle, et ökofašist oled !! Olgu. Mis mul veel vaja on. Neid delikatesse. Vist. Munad. No munadega on lihtne ja samas ka keeruline, sest ma ei ole ikka veel leidnud sellist mõnusat munakarpi, mis oleks samal ajal esteetiline ja tuhandeid kordi uuesti kasutatav. Ja ma ei taha, et see oleks plastikust. Kui siis äärmisel juhul taaskasutatud plasikust. Ja paberkarbid kipuvad katki minema. Oliiviõli. Seda vist küll ei ole võimalik pakendivabalt tarbida. Kas ma tõesti pean oliiviõlist loobuma? Ju siis pean. Pean leidma, mingi asendus rasvaine, mida on võimalik pakendivabalt osta? Kookosrasv? Või? Võid vist saab turult oma karbi sisse osta. Äkki ikkagi kuskil on selline suur kanister, kus on võimalik oma pudelisse oliiviõli lasta. Uurin. Ja annan Teile teada. Ilmselt see eksisteerib ainult mu unistustes. Tee. Teed lähen ostan teepoest. Sealt peaks lahtiselt oma tötsikusse saama osta. Sinihallitus juustu lähen ostan Juusutukuningatest. Leiba saan ise teha. Või Rosiine juurest osta. Ja kui ma ei viitsi sellega tegeleda. Siis lähen lihtsalt kalli Kadri juurde Mec Cafesse sööma. Aga ainult lõunapakkumist. Sest Joel Ostradi ülimaitsvad salatid on küll kaunid, isuäratavad ja maitsvad, aga nad on pakitud nendesse plastpakenditesse. Mis on küll nõnda kaunid. Aga. Ei saa. Otsustasin juba ära. Anna andeks, Joel. Täts it. Köögipool on tehtud. Pakendivaba. Va nüüd mul on vaja välja töötada kõik need kotid, tötsikud ja karbid, millega ma siis astun sellesse plasitkuvastasesse sõtta. Varustust on vaja. Aga eks selle leiab. Poekott on mul olemas. Puuvilja ja köögivilja kott on olemas. Tee karp on olemas. Munakarbi leiutan. Oliiviõli kraanid leian. A ja nüüd on need majapidamistarbed. Tahaks osta sealt ökopoest neid pesuvaheneid, mida saab uuesti ja uuesti oma pudelisse täita. Aga mulle tundub, et need kanistrid seal on ikka päris väiksed, millest ma siis oma veel väiksemasse pudelisse seda pesuvedelikku lasen. Et pole vist väga mõtet. Need kanistrid visatakse pärast nii kui nii ära ju. Ja need kanistrid on plastikust. Lihtsalt veidi suuremad kanistrid on. Nii et ökopoest pesuvedeliku ostmine jääb ära. Jääb ära. Pesusooda ja seebi segu pidi päris hästi töötama. Pole proovinud veel. Aga eks ma siis proovin. Hakkan siin ahjus pesusoodat omale praadima. Ökofašisti karm saatus.. Pärast pelmeenid maitsevad veel soodaselt. A, pelmeene peab ka hakkama ise tegema. Jääb vist ära. Kunagi proovisin hambaid soodaga pesta. See ei töötand. Hambapastat tuleb osta. Järeldasin siis. Hambapastast ei saa loobuda. Ja sooda ja äädikaga saan igasuguse raskema mustuse puhtaks. Torud ja värki. Saangi kodus omaenda keemiateatrit teha. Ja kõik ülejäänud – nõud ja iseenda – saan seebiga puhtaks pesta. Avastasin ükspäev. Fairy-t pole vaja. Shampooni pole vaja. Dušigeeli pole vaja. Nõudepesu vahendit pole vaja. Seep. Seep teeb kõik puhtaks. Aga kust ma saaks seepi pakendivabalt? Seepi ma küll keetma ei hakka. Ära seda arva. Uurin selle välja igatahes. Päevad – selle lahedas Mooncup. WC-paber… see on juba järgmise blogipostituse teema. 

Laozi vs Kongzi. Daodejing vs Lunyu.

Mõlema õpetlase jaoks funktsioneerib ühiskond hästi ainult kulgedes – inimese, ühiskonna ja looduse koostoimisena. Kulgemist võrdlevad nii Laozi kui ka Kongzi veega. Kongzi kirjutab: „ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl (IX 17)” Laozi sulest väljub sama mõte nõnda: „kulgemise võrdluspilt taeva all / jõed ja ojad mere suunas voolavad ( XXXII)” Veel sõnastab Laozi järgmised read: „ülim headus on kui vesi /…/ ta ei võistle / ta läheb sinnagi / mida peetakse halvaks / nõnda ongi kui kulg (VIII).” Kongzi jaoks peab kulgemise saavutamiseks terve ühiskond tervikuna kulgema: inimesed, riigiametnikud ja valitseja. Ainult inimlikkuse, pojalikkuse, kommete täitmise, ihadest vabanemise, iseseisvumise, kulgemise poole püüdlemisega ja teistele eeskujuks olemisega saab iga üksikisik kulgeda, ka kogu rahvas. „Õpetaja kulg, see on ustavus / see on heatahtlikkus (V);” „püüdle kulgu / pea väge / vasta inimlikkusele (VII 6).” Kui kulg on käes, siis peab seda kombekohaselt, pojalikult ja südamesirgelt kaunistama. „Ole vahetu ja avameelne / armasta õppida / kuni surmani / kaunista kulgu (VII 13);” taeva all on kulg / ilmuta end / taeva all ei ole kulgu / varja end.” Kuid ennast häbenedes pole kulgemine võimalik. „Haritlane ihkab kulgeda / ometi häbeneb kehva rõivast ja toitu / mis mõtet temaga juttu teha (IV 9)”. Veel jagab Kongzi õpetussõnu, kuidas kulgemisega saada rikkaks ja vabaneda vaesusest: „Rikkus ja tähtsus / inimesed ihaldavad neid / neid ei saada / kulgemiseta / vaesus ja tühisus / inimesed jälestavad neid / neis ei vabaneta / kulgemiseta”. Kui Kongzi tekstides avaldub või ei avaldu kulgemine ainult inimese või ühiskonna tasandil, siis Laozi jaoks on kulgemine laiem mõiste. „Kulg on õrn / ometi kuludes kulumatu /…/ ma ei tea / kelle laps ta oli / tema oli / enne valitsejat (IV);” „kulg on püsinimeta / loomulik ja imeväike / taeva all ei ole võimu / teda alla suruda (XXXII);” „kulgetav kulg on püsitu kulg (I)” Ehk siis ürgne, pidev protsesess, millega ühiskond ja inimene ühineda võivad. Laozi jaoks on kulgev inimene kulgemisega üks: „kulgeja on sama mis kulg (XXIII).” Seetõttu ei kirjelda ta kulgevat inimest või ühiskonda, vaid üleüldist looduse kulgemist, et inimene saaks ennast sinna sobitada. „Inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu (XXV).” Valitseja mängib ühiskonna kulgemise juures tähtsat rolli. Konzi väidab, et ühiskond toimib hästi, kui valitseja on inimlik, kombekohane ja aus, olles nõnda teistele eeskujuks. „Teed iseenda sirgeks / suudad teisi valitseda / ei tee ennast sirgeks / kas saad teisi sirgeks teha (XIII 13).”„Valitseda / see on sirge olla / juhid sirgelt / kes söendab olla kõver (XII 17);” „soovid head/ rahvas saab heaks (XII 19);” „anda eeskuju / ergutada (XIII 1).” Lisaks on hea valitseja tunnus positsioonist loobumine, kui olukord riigis käib alla: „kulgeb/ teenib valitsejat/ kui ei suuda/ lahkub/ sellest ütlen/ suur ametimees (XI 24).” Valitseja peaks peegeldama ühiskonnas toimuvat: „sada hõimu elab külluses / kas tohib valitseja olla puuduses / sada hõimu ei ela külluses / kas tohib valitseja olla külluses (XII 10).” Liberaalsem Laozi arvab aga, et ühiskonna toimimiseks peab valitseja rahvale vabaduse andma. Ainult siis inimesed täidavad oma kohust. „Mina ei toimi / rahvas muutub ise / mina naudin rahu / rahvas saab ise sirgeks / mina ei pinguta / rahvas saab ise jõukaks / mina olen soovideta / rahvas saab ise loomulikuks (LVII).” Lisaks on Laozi tekstis huvitav lõik, mis väidab, et inimlikkus, õiglus ja kombed – need, mille puudumise kirjeldamisega ja likvideerimisega tegeles Kongzi, tekkisid kulgemisest kõrvalekaldumise tagajärjel. „Kadus kulg / järgnes vägi / kadus vägi / järgnes inimlikkus / kadus inimlikkus / järgnes õiglus / kadus õiglus / järgnes komme / komme on ju usalduse kõlustumine / kuid ka korratuse pealik (XXXVIII);” „hülga tarkus jäta väitlus / rahvale sajakordne kasu / hülga õiglus jäta inimlikkus / rahvas pöördub austama ja armastama / hülga edu jäta osavus / röövlid vargad puuduvad (XIX)” Lisaks ütleb Laozi: „kui valitsejad temas (Taos) püsiksid / musttuhanded ise alluksid (XXXII)” Kuid eeskujuks ei tooda mitte ainult valitsejat, vaid igat ühiskonna liiget ning tema suhtumist ning igapäevast käitumist. Kongzi arvates toimib ühiskond hästi, kui elanikkonna moodustavad tahejõulised inimlikud inimesed, kelle vahel kohtuasju ei eksisteeri. „Väepealik / teda saab jõuga kõrvaldada / tavaline mees / tema tahet ei saa jõuga murda (IX);” „inimlikkus teeb kodukoha ilusaks (IV 1);” „kuulata kohtuasju/ selles olen nagu teised/ peaks olema nii / kohtuasju ei ole (XII 13).” Samas nendib, et kulgemises ei suuda rahvas kaua püsida: „keskmine tavaline/see vast vägi/seda ülimal määral/ rahvas harva/ jõuab kaua (VI 29).” Laozi ühiskonna toimimise kirjeldustes ilmneb ühiskonna toimimine pigem tegemata, ihkamata jätmises, samas oma keha eest hoolitsedes. „Ärgu ülendatagu võimekaid / rahvas ei võistle / ärgu hinnatagu haruldusi / ning rahvas ei varasta / ärgu nähtagu ihaldatavat / ning rahva süda pole rahutu / sellepärast õnnis inimene valitsedes / jätab tühjaks südamed / paneb täis ent kõhud / jätab nõrgaks püüud / teeb ent kõvaks kondid / ning rahvas ei mõista ega ihka (V);” „kui sa nagu oma keha / hindad taevaalust / sinu hoolde anda võiks / taevaaluse (XIII).” Kongzi arvates on keel koos muusikaga kultuuri alustala. Rääkimisel ilmneb lihtinimlikkus või siis vastupidiselt kohasus koos õilsa inimlikkusega. „Ma ei tea / kas ta on inimlik / sõnaosavus / mis sel mõtet (V 5)” Kuigi väidab ka, et sõnaosavusta ei saa tänapäeval hakkama: „ei ole palvelugeja Tuo sõnaosavust /…/ niisugusel on raske olla üle tänapäevast (VI 16).” Kongzi’l on keelt vaja selleks, et valitseja saaks rahvale eeskujuks olla. Laozi peab tähtsaks kõnetut kõnet: „Loomulik kõne on hääletu (XXII)” või sõnatut õpetamist: „Sõnatu õpetus / kasu toimimatusest / vähesed jõuavad selleni taeva all (XLIII).” „Mõistja ei räägi / rääkija ei mõista (LVI).” Kuid lisab, et kui juba rääkida siis korrektselt: „Hea kõnemees ei räägi vigaselt (XXVII).” Mõlema mõtleja jaoks kulgeb hästi funktsioneeriv ühiskond. Küll aga tegelevad Kongzi ja Laozi kulgemise erinevate aspektidega. Kongzi tegeleb maisemate ja ühiskonnasiseste probleemidega. Näiteks olid kulgeva ühiskonna liikmetel (eriti valitsejal) vajalikud järgmised isiksuseomadused: inimlikkus, pojalikkus, kombekohasus, eeskujulikkus. Ka keel oli valitseja eeskujuks olemise vahend. Vastupidiselt Laozi’le, kes tunnustas sõnatut õpetust. Laozi vaatles kulgu kui looduslikku printsiipi, milles ühiskond oli lihtsalt üks osa. Valitseja roll oli pigem kulgemise soodustaja. Lisaks ajalisele vastupidavusele teeb tekstid veel väärtuslikumaks fakt, et nii Kongzi kui ka Laozi pole konkreetsed autorid, vaid pseudonüümid paljude haritlaste kombineerunud mõttevooludele. Kokkuvõttes on imekspandav kui maisete ja praktiliste küsimustega tegelesid Hiina varajased filosoofid juba 2500 aastat tagasi.

Kas vabaturumajanduse keskkonnas saabki mitte üle tarbida?

Iga suutäie pistame ise endale suhu ja ka iga toote ostame omal vabal tahtel. Kuid ostuvabadusest võib saada krediitkaardi külge aheldav sõltuvus, mille needusest pühaisa Billy koos gospel-kooriga filmis „Mida Jeesus ostaks?” ameeriklasi päästa proovib. Vabaturumajandus on loonud head tingimused ületarbimiseks, vaid otsusekindlalt teadlikke valikuid tehes on võimalik ületarbimisest välja astuda. Vabaturumajanduse „osta kolm saad kahe hinnaga” kampaaniatest tulvil keskkond soosib shopahoolikute teket. Sarnaselt narkomaanidega ei saa ükski tarbijahullusesse nakatunu hoiduda järgmiset doosist – seitsmeteistkümnendast ebavajalikult aiapäkapikust, mille kättesaadavuse on tootjad teinud tarbijatele võimalikult lihtsaks. Ameerikas viivad maanteed otse supermarketitesse, legoreklaamid kindlustavad mudilaste poolt jõuluvanale esitatud soovide nimekirja piisava pikkuse, mis omakorda toob kaasa x-boxide nimel tunglevate vanemate hordid. Kui kasumist huvitatud tootjad on reklaaminduse abil tahtekindluse puudulikkuse käes kannatava tarbija oma konksu otsa saanud, siis pole abi ei ostupshühholoogilisest nõustamisest ega ka reverend Billy pihitoolist. Vabaturumajanduse keskkonnas on iga ühe valik, kas soetada endale kvaliteeti või kvantiteeti. On võimalik osta igal aastal endale uued jalavarjud või valida Kriuksu käsitöösaapad kogu eluks. Tootja eesmärgiks on kiirelt kasumit teenida, mis eeldab võimalikult odava tööjõuga nii odavatest materjalidest valmistatud toodete suurt läbimüüki vähese ajavahemiku jooksul koos sisse programmeeritud katki minekuga pärast garantii lõppu. Kuid ületarbimist on võimalik vähendada valides kümne H&M särgi asemel hoopis ühe sajaeurose eesti disaineri loodud särgi. Teadlikute valikute tegemine nõuab iga otsuse lahti mõtestamist. Kas järgmise ostuga kaasneb võlarõngas jala ümber? Kui kaua kestab materiaalse kingituse saamisest ja tegemisest saadud emotsionaalne nauding? Miks kulutada kingituse otsimise peale tunde, kui võiks lihtsalt oma aega kinkida? Kaheksa kümnest ameeriklasest elab võlgu, mis näitab homo americantuse võimetust ette näha oma läbimõtlemata otsuste tagajärgi. Kindel ei olda isegi kingituse sobivuses, sest ühiselt jagatud kinkimise ja paki avamise rõõm kulmineerub pööripäeva järgse kingituste ümbervahetamisega. Just iga ostu vajalikkust, kvaliteeti ning poodi mineku peale kuluvat aega külmalt kalkuleerides võib avastada, et tahtmine tarbida on muutunud väiksemaks võrreldes hingamisvajadusega. Ületarbimise pillerkaar on ideaalne kontraliikumiste tekkeks. Peavool loob subvoole – alati leidub mõni Maryliis Treinfeldt või Nõukogudeaegse pakendivaba poe pooldaja. Kuid liigse tarbimise vastaste hulk on nii väike, et päris majanduspeetust ettevõtjad tarbimisillusioonist väljunute pärast kartma ei pea. Kuid kui laenumulli sisse koguneb liiga palju õhku, siis võib juhtuda, et krahh pole enam lihtsalt sõna, vaid juba tegelikkus. Nii nagu hipid proovisid 70ndatel tarbimiskultuurist välja astuda, üritab nüüd püha isa Billy gospel-koori saatel religioosete performance’ite abiga mööda Ameerikat sõites levitada sõnumit „Vabastage jõulud ostuorgiast!” Iga teine kaasmaalane vastab Billyle sõnumile vaid: „Aga Jeesus ostaks ka oma jüngitele x-boxi.” Kuigi reverend Billy antitarbimise sõnum jäi korrakaitsjatele mitmel korral filmilinal ette, pole kahtlustki, et vähemalt mõne ameeriklase kõrvu jäi ettekuulutus krediitkaardi needusest kõlama. Võib-olla ostaks Jeesus tänapäeval x-boxi, kuid võib-olla kasvatab ta hoopis enda ja teiste iseloomu lonkides shopahoolikutest ameeriklaste ja poeriiulite vahel. Samal ajal süstides kaaskulgejatesse teadlikkust otsusekindlate valikute tegemiseks, et mitte lasta vabaturumajanduse virmalisusel ennast ületarbmise narkomaaniasse kanda.

Füüsika kirjutis. Miks on tarvis füüsikat õppida?

Fantaseerida võib, et meie 93 miljardi valgusaasta suurune Universum on üks aineosake Ugala teatri telliskivis, mis paikneb palju suuremas multiversumis. Või hoopis üks paljudest metagalaktikatest kosmilises googolpleksis googolplexsi sees või mõne hiiglasliku S.W. Hawkingi peas paiknevate ajurakkude struktuur. Võib kujutleda, et 14 miljardit aastat tagasi toimunud Suur Pauk, kus aine antiannihileerus antiainest, oli vaid õnnestunud katse hiiglaslikus CERNis lõhkuda lõhkumatu osake – kvark. Teha tihe tühjus pooleks, polariseerida vaakum, tekitada potentsiaalide erinevus ülitühjuses. Fantaseerida saab ka, et igas aatomituumas on kvarkide sees peidus universum, kus on Avogadro arvu jagu tähti jagunenud 170 miljardisse galaktikakasse ning kõige pisema elementaarosaksese äärealal paikneva tähe ümber tiirleb oma koduplaneedil teadvus ja naer. Või on hoopis meie Universum nagu elektron, mis Schrödingeri kassi kombel vaatleja olemasolust sõltub ja ei sõltu ka? Hüpoteesil, et universum on kui aineosake pole kahjuks katselisi ega ka teooreetilisi tõestusi. Katselise tõestuse jaoks jääb maailmaruumi ääreala meile jaoks liiga kaugele ning väikseim aineosake jagamatuks. Suitsevad vaid teoreetikute ajud. Meil pole Kõiksuseteooriat, mis liidaks mega ja milli üheks tervikuks. Makromaailmas toimib gravitatsiooniline ja elektromagenetiline vastasikmõju, mikromaailmas aga tugev ning nõrk vastastikmõju ja määramatuseprintsiip. Kui oleks võimalik leida puutepunkte üldrelatiivusteooria ja kvantmehhanika vahel, siis võiks Universum isegi olla killuke Ugalast mõnes multiversumis. Mustad augud on pisikesed ja suure gravitatsiooniväljaga, seetõttu on teoreetiliseks kokkupuutepunktiks Einsteini ja mummumaailma vahel. Ka Suure Paugu eelsel hetkel pidi aine või ainetus olema koondunud väga tihedalt väikesesse ruuminurka. Lisaks on gravitatsioonilise vastastikmõju selgitamine gravitonide vahetamise abil üheks puutepunktiks kahe teooria vahel. Kuid midagi silmaga nähtavat või käega katsutavat me selles vallas ilmselt isegi lõpmata pika aja pärast teada ei saa. Gravitatsioon on austraallasi maakeral hoidnud juba pikemat aega, ka mõttemaailma on olnud gravitatsiooni kütkes juba päris kaua. Lapikmaa muutus geotsentriliseks, siis asetus Päike juba päikesesüsteemi keskele ning kui Gordano Bruno julges kinnistähte kuplit inimkonnalt kergitada, sai ta tuleriidal põletatud. Herschel asetas Päikese Linnutee keskmesse. Kuid esialgsed ootused maailmaruumi piirdumisest Linnuteepiiridega osutusid jällegi liiga tagasihoidlikuks. Kosmoloogiline printsiip, mille Bruno esialgselt sõnastas küll tähtede kohta, kehtib tänapäeval suuremas mastaabis. Ilmselt just galaktikate ja nende vahelise ruumi vaheldumise lõpmatusest

koorub välja aegruumide korduvuse idee metagalaktikate, universumitest lapiteki või kõrvuti asetsevate aegruumi mullide näol. Aegruum küündib lõpmatuseni, kuid osakesed saavad ainult lõplikul hulgal ennast ümberorganiseerida, seepärast võib oletada, et meie aegruum eksisteerib koos naaberaegruumidega. Pärast Suurt Pauku jahtumise ja paisumise tagajärjel sai termodünaamiline tasakaal rikutud ning kvargid hakkasid liikuma kaose poole – struktureeruma, moodustama neutoneid ja prootoneid, vesinikutuumasid kuni tähtedeni välja. Hetkel sarnaneb arvutimudelitega loodud Universumi struktuur mesilaskärje, interneti või ajurakkude võrgustikuga. Putukad jõudsid esimesena Universumi järel ideaalse kaose struktuurini, teisena finišeerusid biomolekulide keerulised kombinatsioonid ning kolmandana peab sammu tehislik-teadmistevõrgustik Internet, mis on inimkonna vähenevate ajurakkude kompensiatsioon. Miks ei võiks Universum olla Suure Stephen Hawkingi aju või vastupidi? Universumi kasvamine on küll sarnane sotsiaalsete, bioloogiliste ja tehislike võrgustike kasvamisele, aga galaktikagruppide, tumeaine ja mustade aukude võrdlemine ajurakku ehitusega on hetkel veel vaid juhuslik ja ennatlik seos, mida subjektiivsel teadvusel meeldib luua. Universumi galaktikates paiknevad tähed kiirgavad tänu sisemistele tuumareaksioonidele valgust, mis on teatavasti duaalsuse printsiibi kohaselt elektomagnetlaine või footon. Olenemata sellest, et enamus meile teadaolevast ruumist on täis tumedat ainet, liigub valgus ruumis ning kannab meieni informatsiooni ruumi äärealadelt. Järelikult on terve meile teadaolev aegruum täis kvantosakesi – footoneid, mis alluvad kvantmehhaanika veidratele reeglitele. Järelikult võib toimida ka aegruumis tunneliefekt, kus valgusosake ületab elektroni kombel läbi talle läbipääsmatud takistused, mustkunstnikuna läheb seinast läbi või pöördub tuldud teed tagasi. Valgus võib Shrödingeri kassina käitudes kord olla siin, kord hoopis ajas tagasi minna ja siis natuke jälle ette tõtata, aga seda inimsilm vaadelda ei suuda. Kas peakski? B. Carteri „inimkeskse Universumi” printsiip ütleb meile, et Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene (vaatleja). Meie päikesesüsteemis on ainult üks Päike, mis ei kiirita meid liigselt ning on hoidnud meid oma gravitatsiooniga juba miljardeid aastaid Liblikaefektivabal orbiidil ja seeläbi hoidnud planeedi temperatuuri stabiilsena. Ja mitte ainult valkude ning vee, vaid ka teadvuse tekkeks. Teadvus, mis suudab tänu biomolekulidele, elektronide tasakaalutusele liigutada informatsiooni kuumusest, külmusest, valust, emotsioonidest, maitsetest kõigest füüsikalisest subjektiivsena inimese ajju. Ometigi tahab teadvus teaduse abil välja murda subjektiivusest ja uurida objektiivselt maailmaruumi – seepärast ongi füüsika ja matemaatika oma lihtsuses nii keerulised õppained, et nad on nii objektiivsed, inimlik faktor on välja lülitatud. Kuid inimestel on kombeks läheneda ikka läbi enda isegi kõige objektiivsematele faktidele – pookida objektiivsele loole külge tükike kaosest enda seest ja seepärast ilmselt on õpetaja töö samal ajal humoorikas ning hooga kätt vastu pead liigutav. Huvitav, mida tunneks inimene, kes suudaks üheaegselt tunnetada oma kehas toimuvaid keemilisi ja füüsikalisi protsesse ning teadvuse seisundeid. Metabolismi ehk aine-ja enegiavahetuse kulgu, sünapsite vahelist informatsiooni vahetust, gravitonide suhtlust maapinnaga, rakkude uuenemist, potentsiaalide erinevust rakumembraanis, DNA ning valkude sünteesi, uue vere moodustumist, iga liigse liikumisulatust, silma võrkkestast informatsiooni jõudmist ajju, lünfi- ja vereringet, ümbritsevadi lõhnu ja helisid. Samal ajal olles hinnangutevabalt teadlik kalduvusest subjektiivsusesse langemisest. Taolisel inimesel ei jääks muud midagi üle, kui lihtsalt naerda. Kõige imelisem inimteadvuse väljendus on huumor, mis viib otse naeru juurde, ilma ülitunnetuseta. Keemiliste sünapsite kaudu ruttab signaal ühest aju- ja kehapiirkonnast teise, informatsioon töödeldakse, hetkega hinnatakse olukord, ajju ilmub seos kogutud elukogemuste baasil, ühe millisekundi jooksul avaneb suu, õhus olevad osakesed saavad liigutatud häälepaelte toimel, energia kandub ruumis sfääriliselt laiali ning põrkub kaaskulgejatelt tagasi – naer. Huumor on midagi, mis kutsub ümbritsevates inimestes korraks esile eelnevas lõigus kirjeldatud seisundi ning ümbitsevad teadvused saavad naerda või vähemalt muheleda lõdvestunult. Peent huumorit saab luua ainult siis, kui teadvus on loobunud geotsentrilisest maailmatunnetusest ning liikunud edasi kaasaegse kosmoloogia lõputusse Universumisse. Universumi kujutlemine kvargina või vastupidi aitab inimesel meeles pidada oma kübemelisust ja suurust korraga, mis omakorda võimaldab hakkama saada kinnistähtede sfääri kaotamisest tingitud hetkelisest teadvuselaienemisega kaasnenud peapööritusest. Kübemelisust kosmilises ruumis ja suurus mummudemaailmas. Biomolekulide arengu tippsaavutusena saame igal aastal teha tiiru ümber Päikese, omada evolutsiooni tippsaavutusi – silmi, kõrvu, rakke, DNAd. Tunnetada igapäevaselt gravitatsiooni toetavat mõju liikumisel, vahetada isiklik aine välja iga seitsme aasta jooksul, nautida ümbritsevate elektromagnetlainete mitmekesisust, olla tänulik tasakaalututele elektronidele tehtud töö eest, lasta oma fantaasial lennata multiversumites, kujutada universumit ühe suure ajuna, tunda ära seaduspärasusi Liblikaefektis, panna tähele nagu ühele tõelisele rändurile kohane, olla kohal aegruumis, luua lugusid ja mudeleid – just eelnevate põhjuste pärast on vaja füüsikat õppida.