Joon kaardub ringiks.

Piineldes mõistuse piiritletuse küüsis, samal ajal, tagajärgi mitte nähes, oma lühinägelikkuse najal. Kummalise üllatusena, oota, ettearenenud headus ukse järel ukse, jälle järgmise, avab lõputu teadus. (Alexsander Pope, „An Essay on Criticism“) Kui kirsiõis kukub maha, siis ta sureb, aga samas annab endast kõik, et pung võiks järgmisel aastal taas tärgata. Kui hüljatud jäätisepaber kukub maha, siis ta sätendab samas kohas veel 300 aastat. Jäätisepaberit pole inimese poolt jäätisevabrikule vajalikuks disainitud – ta ei oska olla kasulik, ta ei suuda end veel ise ümber tärkava „Väikese Tomi“ mässida. Kujuta ette, kui prügi ei eksisteeriks, kui tooted oleksid alguselt peale disainitud nii, et suur koletu tehas oskaks enda toodetud jäätmeid närida ja uue tootena välja sülitada. Ühel pimedal neljapäevasel novembriõhtul „Rohkem kui keskkond“ nädala raames on end Aida kaminasaali pressinud parajal hulgal rahvast ning triibulises kampsunis AS Veolia Keskkonnateenuste esindaja Hr. Stiiv, et vaadata Rob van Hattumi poolt vändatud filmi „Jäätmed=toit“ ning pidada maha üks tuline arutelu. Reostus, vähenevad loodusressurssid, prügipüramiidid – kas on võimalik nõiaringist välja murda? Keemik Michael Braungart ja arhitekt William McDonough demonstreerivad filmis lahendust – revolutsioonilist filosoofiat nimega „Hällist hällini“, mille nad on vorpinud ka samanimeliseks raamatuks. Meeste ideed lõhnavad järgmise tööstusrevolutsiooni järele, kus mängu on toodud lisaks kiirusele, täpsusele, süsteemsusele, tootlikusele, majanduslikule edukusele veel ka loodusressursside säästlik, efektiivne ja nutikas kasutamine, emotsionaalne aspekt – tehasetööliste ja üleüldse kõigi inimeste tervislik seisund, meie laste tulevik ning mõiste „prügi“ muutmine mõisteks „toit“. Idee on töötada välja toodete disain ja arendus, mis kasutaks ainult ohtutuid ja täielikult uuesti kasutatavaid toormaterjale. Kui kaks keskkonnakalduvusega loomingulist meesterahvast, keemik ja arhitekt, kord kohtusid, siis ei suutnud nad pidurdada kahe samasuguse mõtteviisi põrkumisest tekkinud fantaasiavoolu ning ei läinud kaua aega, kui sündiski „Hällist hällini“. Filmis kirjeldasid McDonough ja Braungart oma lennukaid ideid: mis saaks siis kui majad oleksid kui puud – toodaksid hapniku, neelaksid süsihappegaasi, toodaks väetist, toitu, puhastaks vett. Nende ampluaa ulatub kõige pisemate osakeste imetillukesest maailmast kuni hiiglaslike inimloodud konstruktsioonideni ning kaasab ka kõike, mis jääb mikro-ja markomaailma vahele. Eriti keskenduvad nad tööstuste, kui loodust kõige enam kahjustavate inimheaolu vabrikute ümberdisainimistele. Inimloom – tarbija. Kuid mõtle korraks, kui vähe sa tegelikult tarbid – veidi toitu, natuke vedelikku. Kõik muu on disainitud juba eos ära viskamiseks – hällist hauda. Kuid, kas asju on võimalik ära visata? Kus on „ära“? Tegelikult „ära“-t ei eksisteeri. „Ära“ on ära läinud. „Ära“ on prügipüramiid Aafrikas, „ära“ on Iru põletusjaam, „ära“ on sirge joone lõpp. „Ära“ tekitab probleeme, sest toodete sees, mis pole enam inimesele „vajalikud“ ning on turvaliselt ÄRA paigutatud, leidub väärismetalle, igasugust tehnoloogilist toormaterjali ning palju muud ohtlikku, samas vajalikku, mida kõike saaks suutata uuele ringile. Hällist hällini kontseptsioonis on eraldatud tehnoloogiline aineringe bioloogilisest. Inimese loodud kraam läheb uuele ringile tööstusesse ja kõik, mis on biolagunev läheb uuele ringile loodusesse. Lõputu ring – hällist hällini. Kas esmapilgul kergelt utoopilist Hällist hällini filosoofiat on võimalik reaalsuses rakendada? Eestis mitte. Triibulise kampsuniga Hr. Stiiv sõnas selgelt, et Hällist hällini süsteemi jaoks on meie kodumaa liiga pisike, jäätmeid tekib nii vähe. Fakt on see, et enamus prügi, mis eestlane loob läheb Iru põletusahju – hoole ja armastusega pudelautomaati topitud plasttaara leiab oma viimse tee tuhastamisel – jah energiat vabaneb, kuid…kas me ei saaks teha enam. Tulega ebameeldivuste vastu võitlemine on keskkaegne käitumisviis arvavad Braungart ja McDonough. Näiteks Hollandi keskkonnaministeerium arendab valitsusorganisatsioonide hankestrateegiat, mille ostmiskriteeriumiks on seatud Hällist hällini põhimõtete rakendamine. Maagaasi kasumist nelikümmend protsenti on eraldatud Hällis hällini uuringutesse ja rahalise toetusena innovatsiooni edendamiseks Hollandi väikeettevõtetes, kellel võib olla rahalisi raskusi nende põhimõtete realiseerimisega. Toormaterjale maetakse ning põletatakse üle kogu maa. Esimesed töösturid arvasid, et looduslik kapital on lõputu, kuid ajad on muutunud – meie juba teame, et maapõu ei varja endas sama palju toormaterjali, kui üks teatud liik oma eksisteerimise väljendamiseks vajab. Looduse varasalv pole lõputu. Meile on antud kõrgeltarenenud aju, kaks pöialt ning kaheksa näppu, et kohaneda muutuvate oludega, et tulla välja kinnijäänud süsteemidest ning muuta joon ringiks.

Hällist hällini on nagu hoolikas aiapidamine. „Asi ei ole planeedi päästmises, vaid siin elama õppi- mises.“ Eelnevate põlvede poolt tehtud ajutöö võimaldab täna, siin ja praegu mitte muretseda ellu jäämise pärast. Meie, kes pole karmi elu näinudki, kes ei pea odaga piisonit küttima, saame lasta loovusel lennata, saame unistada. Peopesa sees olev hea elu võimaldab meil oma tähelepanu pööra- ta peale enda ka teistele maa-asukatele. Kõik selleks, et heaolu ei tuleks kellegi teise arvelt. Kõik selleks, et osavalt õppida elama oma helesinise planeediga kooskõlas. Me vajame koostööaldist hin- ge ja valmidust iseenda vahel, aga nagu aiapidajad vajame ka suuremat koostööd loodusega ja rohkem süvenemist selle spetsiifilistesse saladustesse. Me võiksime kasutada oma nutikust, et muuta see planeet meie koduks, olla siin kui põliselanikud. Kuid võib-olla peaksime kuulama Hr. Stiivi, kes lausus välja ammu tuntud tõe, et inimesed on niigi laisad ja liigutavad ennast ainult siis, kui elu on ohus või kõht on tühi. Seni aga, kogume pekki ja naudime head elu, kuni jõuab kätte äärmuslik vajadus süsteemide ümberdisainimiseks. Või hakkame kohe joont ringiks väänama?