Tenniseväljak puust ja punaseks. Montessori + Sport. On see võimalik?

On varakevad. Kolm aastat tagasi. Hoian tunni lõpuni pisaraid tagasi. Olen tardunud paigale. Kaos. Lapsed on minu ruumi paigutatud vahenditega teinud kõike seda mida ma ealeski pole veel ette kujutanud. Ümmargune pannkoogi kujuline lapats lendab juba mitmendat korda vastu seina. Võrgu külge kinnitatud redeliga tehakse laineid. Minitennise võrk on külili lükatud. L ronib võrgu sees olevast august läbi. Pallikorvist on saanud muruniiduk. Väravatega sõidetakse ringi nagu autodega. O on loonud omale pallimere ja nüüd supleb selles. T lööb lakkamatult palli vastu seina. Ning G jookseb ruumis ringi hõisates: “Kummitus! Kummitus!” Keegi lööb jalaga täiest jõust palli. On kosta kaeblevaid hüüdeid. “Mina jõudsin esimesena. Treener ta ei anna seda mulle. Mina jõudsin esimesena. See on minu oma.”

See ekstreemne hetk oli pöördepunkt. Pärast “ma ei saa hakkama” krokodilli pisarate kuivatamist kõlas mu peas selgelt ja kõvasti: “Pean Montessori meetodi 3-6 aastaste laste minitennisega ühendama!!”. See tundmus oli mind juba ammu kummitanud. Piitsast ja präänikust kui traditsioonilistest õppemeetoditest olin selleks hetkeks juba loobunud. Ei suutnud lihtsalt diktaator olla. “On suur erinevus diktaatorite kehtestatud türannia ja õpetajate kehtestatud türannia vahel: diktaator võib mõnda aega karme meetmeid konstruktiivselt kasutada, kuid samad meetmed õpetajate käes saavad olla ainult destruktiivsed.” Ma lihtsalt ei suutnud sundida lapsi tegema seda, mida mina tahtsin, et nad teeksid. Ei suutnud meelitada, keelitada, kehtestada, karjuda, kiita ja karistada. See lihtsalt ei tulnud minu seest. See oli emotsionaalselt nii väsitav. Ja ebaefektiivne. Ja kloun ei suutnud ka olla. Ei suutnud luua lastele fantaasiamaailmu, olla ülevoolavalt energiline ja naeratada seda Ameerika stiilis “How do You do? Fine.” võltsnaeratust vaadates samal ajal nende mossis nägusid. Ühesõnaga ma ei saanud nende trennidega hakkama.

Tundsin, et põhjustasin lastele vaid ebavajalikke emotsionaalseid pingeid, mis aeglustasid õppeprotsessi ja ei olnud ühelegi osapoolele kasulikud. Lastel ei olnud trennis lõbus, nad ei omandanud tennisemänguks vajalikke oskusi, seetõttu polnud ka lapsevanemad rahul, mistõttu polnud ka tenniseklubi rahul ja ka mina treenerina olin läbipõlemise äärel. Spordikoolid aga soovivad vastu võtta võimalikult noori lapsi ja ka lapsevanematel on huvi laps võimalikult vara trenni tuua, võttes arvesse spordialadel üha suurenevat konkurentsi, kuid tihti puudub treeneritel pädevus 3-6 aastaste lastele spordialade tutvustamiseks. Seega kaotavad lapsed spordiala vastu huvi juba väga varakult, treeneritel on oht emotsionaalselt läbi põleda ja lapsevanemad pole spordikooli tegevusega rahul.

Mõtlesin siis, et äkki ma ei peaks üldse treener olema. Mis treener see selline on, kes ei suuda end füüsiliste harjutuste abil kehtestada? Kuidas keegi saab üldse treener olla, kui ta selline pehmo on? Pehmosid treenereid ei ole olemas. “Tee midagi muud, mida Sa paremini oskad,” ütlesin endale. “Miks Sa alati teed seda, milles Sa kõige kehvem oled? Miks Sa tahad saada paremaks milleski, mida Sa ei oska? Miks Sa ei lase kellelgi teisel seda tööd teha? Kellelgi teisel, kes sellega paremini toime tuleks. Kellelgi teisel, kes paneks nad paika ja kehtestaks vankumatu korra.” Ja lapsed oleksid kui tinasõdurid tehes mossis nägudega nendele ette öeldud harjutusi.

Kuid me ei saa põgeneda selle eest, kes me oleme. Ja mina olen see pehmo treener, keda tegelikult ei peaks üldse eksisteerima. Aga ma ei saa ennast muuta, seega pean muutma süsteemi enda ümber, kasutades teisi õppemeetodeid. Selliseid, mis mulle paremini sobivad. Mis sobivad minu isiksusega ja minu loomusega. Mis on vabad, samas teaduslikud ja oskusi intentsiivselt arendavad. Kus kord saab alguse seespoolt. Kus on sisemine motivatsioon, mitte väline premeerimine ja karistamine väliselt kehtestatud reeglite mitte täitmise korral. Kus oleks arvestatud sensitiivsete perioodidega. Ja igaühe individuaalsete vajadustega. Ja arengustaadiumitega. Ja kus oleks rahu. Mitte pidev konflikt. Sama soovib teha ka teha Ruben Jongkind Montessori Sports liikumisega, mille eesmärk on muuta ülemaailmselt kõik laste spordi keskkonnad lapsesõbralikeks. Ja ka mina treenerina tahaks, et ma tahaks iga päev seda tundi andma minna. Ja rõõmuga. Ja ma tahan olla arengu tunnistajaks. Ja ma tahan, et lapsed armastaksid seda mängu. Ja vastaksid mu küsimusele, kas tennis on mäng? JAAAAAAAAA. Mitte, ei tennis ei ole mäng nagu kord Kadriorus mulle kolmikud vastasid kui ühest suust. Mäng on see, mis on lõbus. Tennis ei ole lõbus, tennist ei saa mängida.

Kõigele sellele vaatamata, emotsioonid kõrvale jättes, suutsin lapsi küllaltki objektiivselt, võiks isegi öelda, et mõnes mõttes teaduslikult, jälgida. Märkasin, et nad on nii loovad. Nad tahavad ainult ise ja ise tegutseda. Nad tahavad asju katsuda. Oma kätega. Asju ruumis ümber paigutada. Nende silmad säravad, kui nad on tabanud ära asja funktsiooni. Nad liiguvad pidevalt. Küsivad, mis see on? Nad on spontaansed. Nad ei karda. Nad on hetkes. Nad ei tee vahet õigel ja valel. Või heal ja halval. Nad on justkui kurdid, kui nad midagi teevad. Kogu selle kaose sees nägin ma midagi, mida väga paljud polnud vist näinud. Ma nägin 3-6 aastast last, kes on võimeline pikka aega keskenduma ühele ja samale tegevusele, aga ainult juhul, kui ta saab ise valida, mis tegevust ta parasjagu teeb ja kui kaua.

Pärast seda, kui ma olin end läbi närinud ühest Maria Montessori algtesktidest “The Montessori Method: Scientific Pedagogy as Applied to Child Education in the Children’s Houses”, sain aru, et Montessori meetod ongi see meetod, mis aitab mul need minitennise trennid muuta kõigile osapooletele emotsionaalselt meeldivaks kogemuseks. Püüdsin seda meetodit kohe minitennise trennides rakendada. Kuid asjatult. Ma tegelikult ei teadnud, mida teha ja kuidas. Lihtsalt hüppasin taas pea ees vette ja hakkasin tegutsema. Seepärast hõljusingi kuskil vahepeal. Kuskil, kus polnud enam vana ega polnud veel uut. Ja kus siis tekkis eelkirjeldatud “We Need a Hero” kaos. Mul puudusid igasugused teadmised Montessori meetodi kohta. Youtube-ist ise videosid vaadates õppimine tundus kuidagi liiga laialivalguv ja kaootiline. Seega otsustasin, et pean minema AMI 3-6 Montessori õpetaja koolitusele, et saada struktuurne arusaam sellest, mis see Montessori meetod on ja kuidas seda reaalselt rakendada.

Nägin juba siis vaimupildis seda ideaalset Montessori printsiipidel põhinevat minitennise õppekeskkonda, kus on nii lastel kui ka treeneril emotsionaalselt mõnus olla. Nüüdseks on minu arusaam ja kujutluspilt sellest, milline see õppekeskkond välja peaks nägema, tohutult palju lainenenud. Kujutlus mu vaimupildis on muutunud spordi algõppe keskkonnaks, kus on võimalik tutvuda spordialaüleste baasoskustega, erinevate spordialade ja liikumispraktikatega juba enne 6-aastaseks saamist. Selles piiritletud vabas keskkonnas on lastel võimalus valida, mida ja kui kaua nad teevad ning treener on vaid ühenduslüli lapse ja õppevahendi vahel. Taolises keskkonnas õpivad lapsed valikuid tegema ja tegevusi lõpetama, arendavad tahtejõudu, on sisemiselt motiveeritud tegutsema, seega keskenduvad kauem. Lisaks tekib selles ruumis sisemine distsiplineeritus, mis võib sündida ainult huvipõhise tegevuse käigus ja kus väliselt piitsa ja prääniku abil kehtestatud reeglite kehtestamine pole enam vajalik. Just seetõttu on õppetegevus efektiivne, intensiivne, arendav, põnev ja emotsionaalselt mõnus.

Nüüd tulevad lapsed minitennise tundi, panevad koti seina äärde ja teevad iseseisvalt soojenduse. Ruumis on igal õppevahendil oma koht ja funktsioon, iga õppevahendiga saab töötada üks laps korraga, mõnikord ka paaris. Pärast harjutamist on tarvis vahend oma kohale tagasi panna. Soojenduse lõppedes saavad kõik valida, mille kallal nad täpsemalt töötama hakkavad. Mõni teeb võimlemisrõngastega rippumist, arendades nõnda käte jõudu. Teine jällegi mängib reketiga palli vastu seina. Kolmas pumpab palle täis arendades nõnda oma keskendumisvõimet. Kolmas lööb kurikaga väikest poksikotti töötades oma käega löömise oskuste kallal. Pausi ajal näitan lastele, kuidas ümber võrgu kõndida ja kõik saavad seda harjutada. Igaüks jätkab individuaalset tegevust. Mõnikord mängivad lapsed koos punkte või harjutavad palli viskamist. Teinekord jälle mängime kõik koos saalihokit. Tund kulgeb rahulikult ja spontaanselt. Minul ja lastel on tunnis emotsionaalselt hea olla.

Kolm aastat tagasi tol varakevadisel õhtul, pärast pisarate kuivamist, kui J ja A olid mind lootusetult lohutanud ja kinnitanud, et asi ei ole tegelikult nii hull, kui Sulle praegu tundub. Lahendus, mille tol õhtul genereerisin – pean Montessori meetodi ja lastetennise ühendama – on mul nüüdseks igapäevaselt mõttes. See on hetkel kujunenud  minu kõige olulisemaks kunstiteoseks – tenniseväljak, mis on sõnaotseses mõttes tehtud puust ja punaseks. Töö ruumi loomise kallal MK tennisekooli minitennisesaalis käib. Erinevad materjalid, mis on hetkel veel mu peas, materialiseeruvad igapäevaselt. Olen ütlemata tänulik kõikidele lastele, kes on selle ruumi loomisele oma ausa ja otsekohese tagasisidega kaasa aidanud. Loodan, et minu loodav Montessori spordi algõppe keskkond on väike samm edasi ülemaailmse harmoonilise ja humaanse hariduse suunas. “Sellepärast õnnis toimimata tegutseb, sõnadeta õpetab musttuhandeid, loob kuid ei väida, annab elu kuid ei omasta, toimib kuid ei toetu, valmis saab kuid ei peatu.”

Hooandja projektiga “Montessori spordi algõppe keskkonna loomine” saab tutvuda siin: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-spordi-algoppe-keskkond

Imelik masin. Mis rikub Tartu Rahu?

Juhtusin õhtul Tartu tühjadel tänavatel kõndima. Vaid üks rulluisutaja vihises vastasuunavööndis must mööda. Juba kaugelt kuulen, et midagi undab. Nagu pesumasin. Või nagu elektriline hambahari. Või tühjus mu peas. Sedasi lõputult ja tuimalt ja häirivalt. Hmm. Mis see küll olla võiks? Mõtlen, kui kõnnin Tartus Lydia hotelli kõrvalt Pirogovi pargi treppe mööda alla Raekoja poole. Mis siin küll nõnda häirivalt undab? Rikub Tartu rahu. Jõuluaeg on ju ka.. Ja see müra raiub oma tüütus monotoonsuses maha eesti ainukese loodusvara – vaikuse. Undab nagu tänavapuhastusmasin. Või nagu sääsk kõrvaaugus. Või nagu emamesilane enne paaritumislendu.

Lähenen Raekojaplatsile. Juba kaugelt paistab selline suur valge tehislik konstruktsioon. Jõuan lähemale. Mingid torud on veetud Suudlevate Tudengite ümber. Pitsitades neid. Justkui aheldades armastajad helevalgesse eraldatusesse. Karantiini. Sajab novembrikuist lörtsi. Või vihma. Ei saagi täpselt aru. Nagu Novembris ikka. Aga mis imelik masin see olla võiks, mis niisugust lärmi teha võiks. Ja. Ja tuleb välja, et see on hoopis üks suur külmkapp. Selline hästi kole suur külmkapp. Mis kohe üldse ei sobi sinna raekojaplatsi ja tehisliuväljaku vahele. Ja teeb sellist lärmi. Kuidas küll ümbritsevad inimesed magada saavad? Öösel ma mõtlen. Aga oleme sellega vist harjunud. Igalühel meist on kodus ju külmkapp. Mis undab. Vahest vaiksemalt. Vahest kõvemini. Külmkapp peab olema. Üks tänapäeva inimene ei saa ilma külmkapita elada. Külmkapp on ühes majapidamises sama fundamentaalne kui kuuse tuppa toomine jõulude ajal. Seda lihtsalt on vaja. Ja nagu igas korralikus kodus, on ka igas endast lugupidavas linnas, külmkappi tarvis. Nagu ka kuuske. Sedasi linna keskele paigutatuna. Olles inimesi ühendav faktor. Täpselt nagu igas perekonnas. Tuues inimesed kokku ja nii. Aga see selleks.

Probleem tegelikult ei ole ju selles väikeses külmkapis, mis natuke undab ja võtab natuke elektrit. Ja segab natuke meie und. Ja häirib natuke meie rahu. Probleem ju nendes suurtes külmkappides, mida meie ühiskond selles post-industriaalses infoühiskonnas vajab. Mõtle korraks kõikidele nendele data-keskustele, mis hoiustavad meie internetiavarustes jagatud kassipilte. Ja mida on tarvis hoida teatud temperatuuril, et need üle ei kuumeneks. Ja elu eest tuleb neid jahutada. Et ei variseks kokku meie sotsiaalmeedia illusoorne reaalsus. Ja internet ei läheks ära. Ja me saaks ikka üha jaburamaks muutuvamaid küsimusi Google käest küsida. Ja Muumitrolle vaadata. Ja et ei variseks kokku Apple, Amazoni ja Facebooki – nende infoajastu hiidide – jätkuv turgu monopoliseeriv kasv. Just data-keskused on tänapäeva kullakaevandused. Võiks isegi öelda, et sõna otseses mõttes. Bitcoin. Ethereoum. Zcoin. Kaevandatakse ju neid.

Aga millist mõju avaldab data-keskuste jahutussüsteemide varustamine elektrienergiaga meie planeedile? Jutud liiguvad, et data-keskused tarbivad juba paari aasta pärast kogu maailma elektrivajadusest ühe kolmandiku. Ja juba mõnekümne aasta pärast võib selle kasvava elektijanu kustutamiseks nende vilkuvate trükkplaatidega varustatud ruumide jahutamine õhku paisata sama palju heitgaase, kui kogu Ameerika Ühendriigid praegu neid heitgaase õhku paiskavad. Aga kuidas siis muuta data-keskusi energiasäästlikumaks, jätkusuutlikumaks, efektiivsemaks, rohelisemaks? Ekraanide vaatamise asemel tagasi küünlavalgele muinasjutte vestma vaevalt et keegi meist taanduda tahab. Näiteks Google kasutab oma data-keskuste jahutamiseks taastuvenergiat. Küll ka Baidu ja Alibaba sinnani kord jõuavad. AI ragistab oma tehislikke halle ajurakke, et muuta protsesse effektiivsemaks. Nagu ka Facebook, kes loob suuremaid keskusi. Kus enam tuled ei vilgu. Ja tuuled ei puhu. Kuid mis on säästlikumad. Olemasolevad keskused puhastatakse serveritest, mida enam vaja pole ja mis imevad mõtetult energiat. Data-keskused viiakse Soome või Alaskale, kus on külmem kliima. Ja seetõttu pole vaja nii palju energiat jahutamisele raisata. Luuakse veesüsteeme serverite jahutamiseks, mis on efektiivsemad kui elektrienergia kasutamine.

Aga äkki hoopis kvantarvuti on see sillerdav lahendus? Täpselt ei oska küll seletada kuidas. Või äkki me peaksime ise vähem postitama. Mingisuguseid blogipostitusi ja nii. Aga nii kaua las Koaalad põlevad Austraalias. Ja las liustikud sulavad Antarktikas. Ja las need korallid pleegivad Suures Vallrahus. Kuniks meie, oma Novembrikuisest lörtsist kergelt rõõsalt õhetavate põskedega haarame külmkapist kohukese, kõnnime Pirogovi trepist rõõmsalt alla ja lähme Raekoja platsile uisutama. Külmkapi tüütut undamist vaigistamas kõlaritest kostuv Ruja Rahu. Kas on seda ilu vaja? Kas on seda lusti vaja? Või äkki peaks hoopis rulluisutama minema? Või küünlavalgel muinasjutte vestma?

Hüvasti rattaringlus. Vajan oma ratast

On augustikuumus. Päike lõõmab. Ja higinire valgub blondiks pleekinud juuste vahelt mööda oimusagarat üha alla poole. Gravitatsioon. Ratas läheb kuidagi raskelt edasi. Juba mitmendat päeva. Õhk on lahkunud mu tagarehvi sisemusest. Põmm. Ja tunnen, kuidas kodar krigiseb vastu maad. Nii ma siis jätsingi ratta maja seina najale seisma. Kas ma saan ilma rattata hakkama? Kas ratas on miski, mida ühel inimesel on tõesti tarvis? Võib ju üks minimalistlike kalduvustega Noor pensionär mõtiskelda. Bolt on ju olemas. Ja elektrirattad. Nende ringlus. No need rattad Tartus, mida alguses tasuta kasutada sai, aga mida siis teismelised nalja pärast põlema panid. Ja siis enam ei saanud tasuta. Sõita nende ratastega. Ja jala saab ju ka kõndida. Ratas tundus olevat liig palju. Ja mõtlesingi siis, et kui ma ta parandusse viingi, siis tahaks ju korvist loobuda ja pakikast loobuda ja pidurist loobuda ja kellast loobuda ja ketikaitsmest loobuda. Ja raam roostetab. Ja äkki on päris rehv täitsa katki. Nii mu ratas seisiski mõned kuud. Täpsemalt augusti keskpaigast kuni tänaseni. Eurorahadega kauniks krohvitud maja seina najal. Nagu hernehirmutis põllul. Nõnda staatiliselt. Liikumatult. Tardununa. Ühe korra liigutasin seda, et naabri aknale koputada, kui jälle võtmed tuppa olin unustanud. Ja see oligi kõik. Kolm kuud. Mõlgutasin oma minimalistlikke mõtteid. Kuni ratas selles septembrirahes roostetas. Ja oktoobri masenduses mädanes. Ja novembri lörtsis kõdunes. Et kas olla või mitte olla. Kas omada ratast või mitte omada ratast? Kas ratas on midagi fundamentaalset? Midagi eksistentsiaalset. Nagu õhk. Või vesi. Ja täna otsustasin, et on. Mul on ratast vaja. Jala on väga tore kõndida. Ma ei ütle midagi. Eriti kui on aega. Ja saab rahulikult. Nõnda zenilt, nõnda gravitatsiooni igal sammul tunnetades, kõndida. Miks  siis üldse ratast vaja on, kui kõndida on nõnda zen? Võid Sa küsida. Täna aga otsustasin, et mul on oma ratast vaja. Kiire oli. Ja mul oli kümme minutit aega, et jõuda punktist A, punkti B, käies vahepeal läbi puntist C. Nagu ikka. Nagu igal argipäeval. Olgugi et täna oli laupäev. Ja nii ma siis soetasin ratas.tartu.ee leheküljelt järjekordse kaheeurose rattaringluse pileti. Sest aastapiletit mul pole. Ja soetadada seda ka polnud mahti olnud. Eelkõige oma ratta vajaduse kahtluse varjundis. Nii ma siis soetasin selle pileti. Oma nutitelefoni Safari browseris ebamugavalt õiget kohta otsides. Sest Äpis pole see ju võimalik. Pileti soetamine ma mõtlen. Toksin rattakoodi sisse. Käis selline pling-pling heli. Sadul on liiga kõrge. Kohmitsen, sada asja käes, sadula madalamaks. Paljad käed külmetamas. Vahepeal on jõudnud veel üks pling-pling käia. Ratas on jälle end dokki parkinud. Ma juba sisemiselt röögatasin selle Veeriku Selveri ees. Käi ****** rattaringlus. Sisestasin siis uuesti oma külmast lõhenevate kätega dokis selle ratta. Neutrogena kätekreemi oleks tarvist. Ronin ratta selga. Vajutan pedaali alla. Ja saan aru, et selles elektrirattas ei ole elektrit. Ja igaüks, kes on sõitnud Tartu rattaringluse rattaga, teab, et kui Tartu rattaringluse rattas ei ole elektrit, siis see on sama hea kui sõidaks keskajal kaarikuga, millele pole hobust ette rakendatud. Okei. Kümnest minutist, mis mul oli aega, et punkti C jõuda, oli juba omajagu kulunud. Mu ärritunud meel juba visualiseeris, kuidas on oma ratta sadulasse, mis on täpselt õige kõrgusega, ja mis on nõnda minimalistlik ja kerge, kuidas on selle ratta selga istuda ja siis lihtsalt sõitma hakata. Lihtsalt hakata liikuma. Nõnda pingevabalt. Nõnda zenilt. Täpselt samamoodi nagu jalutades. Nagu paradiis tundus see siis. Õndsus ise. Aga selle asemel pidid reaalsusega silmitsi seisma. Üks ühele. Boksimatš Tartu rattaringluse elektrirattaga. Okei. Dokkisin selle tühja ratta uuesti ära. Nõnda surusin selle ratta hooga sinna dokki. Nagu lükkaks kakskümmend aastat tagasi jaanuaris hangest žigulid välja. Sedasi kottpimedas. Valisin järgmise ratta. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Tagurdasin ratta dokist välja. Kohmitsesin end sadulasse, mida ma seekord ei viitsinud õigele kõrgusele sättida. Ja vajutasin pedaali alla. Kabuum. Ka sellel rattal oli aku tühi. Ah ***** kah. Sõitsin siis järgmise parklani. Dokkisin ratta. Juba kaugelt nägin, et seal seisab teine ratas veel. Lootuses, et selle aku on täis. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Ja oh üllatust. Oh üllatust. Ja ega ma ei oodanudki, nagu Monty Python juustupoes juustu ostes, et selles rattas akut on. Ja ratas ütleski mulle: “Low battery, unable to undock the bike.” Voila. Ja oligi otsustatud. Mul on oma ratast vaja. Viisin selle juba täna parandusse. Tandemisse. Hüvasti rattaringlus. Hüvasti Bolt. Luban nüüd, et hoian oma ratast kui oma silmatera. Nõnda soojas. Sama pedantselt raami lapiga nühkides kui Itaallased oma tänavaid. 

Laozi vs Kongzi. Daodejing vs Lunyu.

Mõlema õpetlase jaoks funktsioneerib ühiskond hästi ainult kulgedes – inimese, ühiskonna ja looduse koostoimisena. Kulgemist võrdlevad nii Laozi kui ka Kongzi veega. Kongzi kirjutab: „ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl (IX 17)” Laozi sulest väljub sama mõte nõnda: „kulgemise võrdluspilt taeva all / jõed ja ojad mere suunas voolavad ( XXXII)” Veel sõnastab Laozi järgmised read: „ülim headus on kui vesi /…/ ta ei võistle / ta läheb sinnagi / mida peetakse halvaks / nõnda ongi kui kulg (VIII).” Kongzi jaoks peab kulgemise saavutamiseks terve ühiskond tervikuna kulgema: inimesed, riigiametnikud ja valitseja. Ainult inimlikkuse, pojalikkuse, kommete täitmise, ihadest vabanemise, iseseisvumise, kulgemise poole püüdlemisega ja teistele eeskujuks olemisega saab iga üksikisik kulgeda, ka kogu rahvas. „Õpetaja kulg, see on ustavus / see on heatahtlikkus (V);” „püüdle kulgu / pea väge / vasta inimlikkusele (VII 6).” Kui kulg on käes, siis peab seda kombekohaselt, pojalikult ja südamesirgelt kaunistama. „Ole vahetu ja avameelne / armasta õppida / kuni surmani / kaunista kulgu (VII 13);” taeva all on kulg / ilmuta end / taeva all ei ole kulgu / varja end.” Kuid ennast häbenedes pole kulgemine võimalik. „Haritlane ihkab kulgeda / ometi häbeneb kehva rõivast ja toitu / mis mõtet temaga juttu teha (IV 9)”. Veel jagab Kongzi õpetussõnu, kuidas kulgemisega saada rikkaks ja vabaneda vaesusest: „Rikkus ja tähtsus / inimesed ihaldavad neid / neid ei saada / kulgemiseta / vaesus ja tühisus / inimesed jälestavad neid / neis ei vabaneta / kulgemiseta”. Kui Kongzi tekstides avaldub või ei avaldu kulgemine ainult inimese või ühiskonna tasandil, siis Laozi jaoks on kulgemine laiem mõiste. „Kulg on õrn / ometi kuludes kulumatu /…/ ma ei tea / kelle laps ta oli / tema oli / enne valitsejat (IV);” „kulg on püsinimeta / loomulik ja imeväike / taeva all ei ole võimu / teda alla suruda (XXXII);” „kulgetav kulg on püsitu kulg (I)” Ehk siis ürgne, pidev protsesess, millega ühiskond ja inimene ühineda võivad. Laozi jaoks on kulgev inimene kulgemisega üks: „kulgeja on sama mis kulg (XXIII).” Seetõttu ei kirjelda ta kulgevat inimest või ühiskonda, vaid üleüldist looduse kulgemist, et inimene saaks ennast sinna sobitada. „Inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu (XXV).” Valitseja mängib ühiskonna kulgemise juures tähtsat rolli. Konzi väidab, et ühiskond toimib hästi, kui valitseja on inimlik, kombekohane ja aus, olles nõnda teistele eeskujuks. „Teed iseenda sirgeks / suudad teisi valitseda / ei tee ennast sirgeks / kas saad teisi sirgeks teha (XIII 13).”„Valitseda / see on sirge olla / juhid sirgelt / kes söendab olla kõver (XII 17);” „soovid head/ rahvas saab heaks (XII 19);” „anda eeskuju / ergutada (XIII 1).” Lisaks on hea valitseja tunnus positsioonist loobumine, kui olukord riigis käib alla: „kulgeb/ teenib valitsejat/ kui ei suuda/ lahkub/ sellest ütlen/ suur ametimees (XI 24).” Valitseja peaks peegeldama ühiskonnas toimuvat: „sada hõimu elab külluses / kas tohib valitseja olla puuduses / sada hõimu ei ela külluses / kas tohib valitseja olla külluses (XII 10).” Liberaalsem Laozi arvab aga, et ühiskonna toimimiseks peab valitseja rahvale vabaduse andma. Ainult siis inimesed täidavad oma kohust. „Mina ei toimi / rahvas muutub ise / mina naudin rahu / rahvas saab ise sirgeks / mina ei pinguta / rahvas saab ise jõukaks / mina olen soovideta / rahvas saab ise loomulikuks (LVII).” Lisaks on Laozi tekstis huvitav lõik, mis väidab, et inimlikkus, õiglus ja kombed – need, mille puudumise kirjeldamisega ja likvideerimisega tegeles Kongzi, tekkisid kulgemisest kõrvalekaldumise tagajärjel. „Kadus kulg / järgnes vägi / kadus vägi / järgnes inimlikkus / kadus inimlikkus / järgnes õiglus / kadus õiglus / järgnes komme / komme on ju usalduse kõlustumine / kuid ka korratuse pealik (XXXVIII);” „hülga tarkus jäta väitlus / rahvale sajakordne kasu / hülga õiglus jäta inimlikkus / rahvas pöördub austama ja armastama / hülga edu jäta osavus / röövlid vargad puuduvad (XIX)” Lisaks ütleb Laozi: „kui valitsejad temas (Taos) püsiksid / musttuhanded ise alluksid (XXXII)” Kuid eeskujuks ei tooda mitte ainult valitsejat, vaid igat ühiskonna liiget ning tema suhtumist ning igapäevast käitumist. Kongzi arvates toimib ühiskond hästi, kui elanikkonna moodustavad tahejõulised inimlikud inimesed, kelle vahel kohtuasju ei eksisteeri. „Väepealik / teda saab jõuga kõrvaldada / tavaline mees / tema tahet ei saa jõuga murda (IX);” „inimlikkus teeb kodukoha ilusaks (IV 1);” „kuulata kohtuasju/ selles olen nagu teised/ peaks olema nii / kohtuasju ei ole (XII 13).” Samas nendib, et kulgemises ei suuda rahvas kaua püsida: „keskmine tavaline/see vast vägi/seda ülimal määral/ rahvas harva/ jõuab kaua (VI 29).” Laozi ühiskonna toimimise kirjeldustes ilmneb ühiskonna toimimine pigem tegemata, ihkamata jätmises, samas oma keha eest hoolitsedes. „Ärgu ülendatagu võimekaid / rahvas ei võistle / ärgu hinnatagu haruldusi / ning rahvas ei varasta / ärgu nähtagu ihaldatavat / ning rahva süda pole rahutu / sellepärast õnnis inimene valitsedes / jätab tühjaks südamed / paneb täis ent kõhud / jätab nõrgaks püüud / teeb ent kõvaks kondid / ning rahvas ei mõista ega ihka (V);” „kui sa nagu oma keha / hindad taevaalust / sinu hoolde anda võiks / taevaaluse (XIII).” Kongzi arvates on keel koos muusikaga kultuuri alustala. Rääkimisel ilmneb lihtinimlikkus või siis vastupidiselt kohasus koos õilsa inimlikkusega. „Ma ei tea / kas ta on inimlik / sõnaosavus / mis sel mõtet (V 5)” Kuigi väidab ka, et sõnaosavusta ei saa tänapäeval hakkama: „ei ole palvelugeja Tuo sõnaosavust /…/ niisugusel on raske olla üle tänapäevast (VI 16).” Kongzi’l on keelt vaja selleks, et valitseja saaks rahvale eeskujuks olla. Laozi peab tähtsaks kõnetut kõnet: „Loomulik kõne on hääletu (XXII)” või sõnatut õpetamist: „Sõnatu õpetus / kasu toimimatusest / vähesed jõuavad selleni taeva all (XLIII).” „Mõistja ei räägi / rääkija ei mõista (LVI).” Kuid lisab, et kui juba rääkida siis korrektselt: „Hea kõnemees ei räägi vigaselt (XXVII).” Mõlema mõtleja jaoks kulgeb hästi funktsioneeriv ühiskond. Küll aga tegelevad Kongzi ja Laozi kulgemise erinevate aspektidega. Kongzi tegeleb maisemate ja ühiskonnasiseste probleemidega. Näiteks olid kulgeva ühiskonna liikmetel (eriti valitsejal) vajalikud järgmised isiksuseomadused: inimlikkus, pojalikkus, kombekohasus, eeskujulikkus. Ka keel oli valitseja eeskujuks olemise vahend. Vastupidiselt Laozi’le, kes tunnustas sõnatut õpetust. Laozi vaatles kulgu kui looduslikku printsiipi, milles ühiskond oli lihtsalt üks osa. Valitseja roll oli pigem kulgemise soodustaja. Lisaks ajalisele vastupidavusele teeb tekstid veel väärtuslikumaks fakt, et nii Kongzi kui ka Laozi pole konkreetsed autorid, vaid pseudonüümid paljude haritlaste kombineerunud mõttevooludele. Kokkuvõttes on imekspandav kui maisete ja praktiliste küsimustega tegelesid Hiina varajased filosoofid juba 2500 aastat tagasi.