Tenniseväljak puust ja punaseks. Montessori + Sport. On see võimalik?

On varakevad. Kolm aastat tagasi. Hoian tunni lõpuni pisaraid tagasi. Olen tardunud paigale. Kaos. Lapsed on minu ruumi paigutatud vahenditega teinud kõike seda mida ma ealeski pole veel ette kujutanud. Ümmargune pannkoogi kujuline lapats lendab juba mitmendat korda vastu seina. Võrgu külge kinnitatud redeliga tehakse laineid. Minitennise võrk on külili lükatud. L ronib võrgu sees olevast august läbi. Pallikorvist on saanud muruniiduk. Väravatega sõidetakse ringi nagu autodega. O on loonud omale pallimere ja nüüd supleb selles. T lööb lakkamatult palli vastu seina. Ning G jookseb ruumis ringi hõisates: “Kummitus! Kummitus!” Keegi lööb jalaga täiest jõust palli. On kosta kaeblevaid hüüdeid. “Mina jõudsin esimesena. Treener ta ei anna seda mulle. Mina jõudsin esimesena. See on minu oma.”

See ekstreemne hetk oli pöördepunkt. Pärast “ma ei saa hakkama” krokodilli pisarate kuivatamist kõlas mu peas selgelt ja kõvasti: “Pean Montessori meetodi 3-6 aastaste laste minitennisega ühendama!!”. See tundmus oli mind juba ammu kummitanud. Piitsast ja präänikust kui traditsioonilistest õppemeetoditest olin selleks hetkeks juba loobunud. Ei suutnud lihtsalt diktaator olla. “On suur erinevus diktaatorite kehtestatud türannia ja õpetajate kehtestatud türannia vahel: diktaator võib mõnda aega karme meetmeid konstruktiivselt kasutada, kuid samad meetmed õpetajate käes saavad olla ainult destruktiivsed.” Ma lihtsalt ei suutnud sundida lapsi tegema seda, mida mina tahtsin, et nad teeksid. Ei suutnud meelitada, keelitada, kehtestada, karjuda, kiita ja karistada. See lihtsalt ei tulnud minu seest. See oli emotsionaalselt nii väsitav. Ja ebaefektiivne. Ja kloun ei suutnud ka olla. Ei suutnud luua lastele fantaasiamaailmu, olla ülevoolavalt energiline ja naeratada seda Ameerika stiilis “How do You do? Fine.” võltsnaeratust vaadates samal ajal nende mossis nägusid. Ühesõnaga ma ei saanud nende trennidega hakkama.

Tundsin, et põhjustasin lastele vaid ebavajalikke emotsionaalseid pingeid, mis aeglustasid õppeprotsessi ja ei olnud ühelegi osapoolele kasulikud. Lastel ei olnud trennis lõbus, nad ei omandanud tennisemänguks vajalikke oskusi, seetõttu polnud ka lapsevanemad rahul, mistõttu polnud ka tenniseklubi rahul ja ka mina treenerina olin läbipõlemise äärel. Spordikoolid aga soovivad vastu võtta võimalikult noori lapsi ja ka lapsevanematel on huvi laps võimalikult vara trenni tuua, võttes arvesse spordialadel üha suurenevat konkurentsi, kuid tihti puudub treeneritel pädevus 3-6 aastaste lastele spordialade tutvustamiseks. Seega kaotavad lapsed spordiala vastu huvi juba väga varakult, treeneritel on oht emotsionaalselt läbi põleda ja lapsevanemad pole spordikooli tegevusega rahul.

Mõtlesin siis, et äkki ma ei peaks üldse treener olema. Mis treener see selline on, kes ei suuda end füüsiliste harjutuste abil kehtestada? Kuidas keegi saab üldse treener olla, kui ta selline pehmo on? Pehmosid treenereid ei ole olemas. “Tee midagi muud, mida Sa paremini oskad,” ütlesin endale. “Miks Sa alati teed seda, milles Sa kõige kehvem oled? Miks Sa tahad saada paremaks milleski, mida Sa ei oska? Miks Sa ei lase kellelgi teisel seda tööd teha? Kellelgi teisel, kes sellega paremini toime tuleks. Kellelgi teisel, kes paneks nad paika ja kehtestaks vankumatu korra.” Ja lapsed oleksid kui tinasõdurid tehes mossis nägudega nendele ette öeldud harjutusi.

Kuid me ei saa põgeneda selle eest, kes me oleme. Ja mina olen see pehmo treener, keda tegelikult ei peaks üldse eksisteerima. Aga ma ei saa ennast muuta, seega pean muutma süsteemi enda ümber, kasutades teisi õppemeetodeid. Selliseid, mis mulle paremini sobivad. Mis sobivad minu isiksusega ja minu loomusega. Mis on vabad, samas teaduslikud ja oskusi intentsiivselt arendavad. Kus kord saab alguse seespoolt. Kus on sisemine motivatsioon, mitte väline premeerimine ja karistamine väliselt kehtestatud reeglite mitte täitmise korral. Kus oleks arvestatud sensitiivsete perioodidega. Ja igaühe individuaalsete vajadustega. Ja arengustaadiumitega. Ja kus oleks rahu. Mitte pidev konflikt. Sama soovib teha ka teha Ruben Jongkind Montessori Sports liikumisega, mille eesmärk on muuta ülemaailmselt kõik laste spordi keskkonnad lapsesõbralikeks. Ja ka mina treenerina tahaks, et ma tahaks iga päev seda tundi andma minna. Ja rõõmuga. Ja ma tahan olla arengu tunnistajaks. Ja ma tahan, et lapsed armastaksid seda mängu. Ja vastaksid mu küsimusele, kas tennis on mäng? JAAAAAAAAA. Mitte, ei tennis ei ole mäng nagu kord Kadriorus mulle kolmikud vastasid kui ühest suust. Mäng on see, mis on lõbus. Tennis ei ole lõbus, tennist ei saa mängida.

Kõigele sellele vaatamata, emotsioonid kõrvale jättes, suutsin lapsi küllaltki objektiivselt, võiks isegi öelda, et mõnes mõttes teaduslikult, jälgida. Märkasin, et nad on nii loovad. Nad tahavad ainult ise ja ise tegutseda. Nad tahavad asju katsuda. Oma kätega. Asju ruumis ümber paigutada. Nende silmad säravad, kui nad on tabanud ära asja funktsiooni. Nad liiguvad pidevalt. Küsivad, mis see on? Nad on spontaansed. Nad ei karda. Nad on hetkes. Nad ei tee vahet õigel ja valel. Või heal ja halval. Nad on justkui kurdid, kui nad midagi teevad. Kogu selle kaose sees nägin ma midagi, mida väga paljud polnud vist näinud. Ma nägin 3-6 aastast last, kes on võimeline pikka aega keskenduma ühele ja samale tegevusele, aga ainult juhul, kui ta saab ise valida, mis tegevust ta parasjagu teeb ja kui kaua.

Pärast seda, kui ma olin end läbi närinud ühest Maria Montessori algtesktidest “The Montessori Method: Scientific Pedagogy as Applied to Child Education in the Children’s Houses”, sain aru, et Montessori meetod ongi see meetod, mis aitab mul need minitennise trennid muuta kõigile osapooletele emotsionaalselt meeldivaks kogemuseks. Püüdsin seda meetodit kohe minitennise trennides rakendada. Kuid asjatult. Ma tegelikult ei teadnud, mida teha ja kuidas. Lihtsalt hüppasin taas pea ees vette ja hakkasin tegutsema. Seepärast hõljusingi kuskil vahepeal. Kuskil, kus polnud enam vana ega polnud veel uut. Ja kus siis tekkis eelkirjeldatud “We Need a Hero” kaos. Mul puudusid igasugused teadmised Montessori meetodi kohta. Youtube-ist ise videosid vaadates õppimine tundus kuidagi liiga laialivalguv ja kaootiline. Seega otsustasin, et pean minema AMI 3-6 Montessori õpetaja koolitusele, et saada struktuurne arusaam sellest, mis see Montessori meetod on ja kuidas seda reaalselt rakendada.

Nägin juba siis vaimupildis seda ideaalset Montessori printsiipidel põhinevat minitennise õppekeskkonda, kus on nii lastel kui ka treeneril emotsionaalselt mõnus olla. Nüüdseks on minu arusaam ja kujutluspilt sellest, milline see õppekeskkond välja peaks nägema, tohutult palju lainenenud. Kujutlus mu vaimupildis on muutunud spordi algõppe keskkonnaks, kus on võimalik tutvuda spordialaüleste baasoskustega, erinevate spordialade ja liikumispraktikatega juba enne 6-aastaseks saamist. Selles piiritletud vabas keskkonnas on lastel võimalus valida, mida ja kui kaua nad teevad ning treener on vaid ühenduslüli lapse ja õppevahendi vahel. Taolises keskkonnas õpivad lapsed valikuid tegema ja tegevusi lõpetama, arendavad tahtejõudu, on sisemiselt motiveeritud tegutsema, seega keskenduvad kauem. Lisaks tekib selles ruumis sisemine distsiplineeritus, mis võib sündida ainult huvipõhise tegevuse käigus ja kus väliselt piitsa ja prääniku abil kehtestatud reeglite kehtestamine pole enam vajalik. Just seetõttu on õppetegevus efektiivne, intensiivne, arendav, põnev ja emotsionaalselt mõnus.

Nüüd tulevad lapsed minitennise tundi, panevad koti seina äärde ja teevad iseseisvalt soojenduse. Ruumis on igal õppevahendil oma koht ja funktsioon, iga õppevahendiga saab töötada üks laps korraga, mõnikord ka paaris. Pärast harjutamist on tarvis vahend oma kohale tagasi panna. Soojenduse lõppedes saavad kõik valida, mille kallal nad täpsemalt töötama hakkavad. Mõni teeb võimlemisrõngastega rippumist, arendades nõnda käte jõudu. Teine jällegi mängib reketiga palli vastu seina. Kolmas pumpab palle täis arendades nõnda oma keskendumisvõimet. Kolmas lööb kurikaga väikest poksikotti töötades oma käega löömise oskuste kallal. Pausi ajal näitan lastele, kuidas ümber võrgu kõndida ja kõik saavad seda harjutada. Igaüks jätkab individuaalset tegevust. Mõnikord mängivad lapsed koos punkte või harjutavad palli viskamist. Teinekord jälle mängime kõik koos saalihokit. Tund kulgeb rahulikult ja spontaanselt. Minul ja lastel on tunnis emotsionaalselt hea olla.

Kolm aastat tagasi tol varakevadisel õhtul, pärast pisarate kuivamist, kui J ja A olid mind lootusetult lohutanud ja kinnitanud, et asi ei ole tegelikult nii hull, kui Sulle praegu tundub. Lahendus, mille tol õhtul genereerisin – pean Montessori meetodi ja lastetennise ühendama – on mul nüüdseks igapäevaselt mõttes. See on hetkel kujunenud  minu kõige olulisemaks kunstiteoseks – tenniseväljak, mis on sõnaotseses mõttes tehtud puust ja punaseks. Töö ruumi loomise kallal MK tennisekooli minitennisesaalis käib. Erinevad materjalid, mis on hetkel veel mu peas, materialiseeruvad igapäevaselt. Olen ütlemata tänulik kõikidele lastele, kes on selle ruumi loomisele oma ausa ja otsekohese tagasisidega kaasa aidanud. Loodan, et minu loodav Montessori spordi algõppe keskkond on väike samm edasi ülemaailmse harmoonilise ja humaanse hariduse suunas. “Sellepärast õnnis toimimata tegutseb, sõnadeta õpetab musttuhandeid, loob kuid ei väida, annab elu kuid ei omasta, toimib kuid ei toetu, valmis saab kuid ei peatu.”

Hooandja projektiga “Montessori spordi algõppe keskkonna loomine” saab tutvuda siin: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-spordi-algoppe-keskkond

Hüvasti rattaringlus. Vajan oma ratast

On augustikuumus. Päike lõõmab. Ja higinire valgub blondiks pleekinud juuste vahelt mööda oimusagarat üha alla poole. Gravitatsioon. Ratas läheb kuidagi raskelt edasi. Juba mitmendat päeva. Õhk on lahkunud mu tagarehvi sisemusest. Põmm. Ja tunnen, kuidas kodar krigiseb vastu maad. Nii ma siis jätsingi ratta maja seina najale seisma. Kas ma saan ilma rattata hakkama? Kas ratas on miski, mida ühel inimesel on tõesti tarvis? Võib ju üks minimalistlike kalduvustega Noor pensionär mõtiskelda. Bolt on ju olemas. Ja elektrirattad. Nende ringlus. No need rattad Tartus, mida alguses tasuta kasutada sai, aga mida siis teismelised nalja pärast põlema panid. Ja siis enam ei saanud tasuta. Sõita nende ratastega. Ja jala saab ju ka kõndida. Ratas tundus olevat liig palju. Ja mõtlesingi siis, et kui ma ta parandusse viingi, siis tahaks ju korvist loobuda ja pakikast loobuda ja pidurist loobuda ja kellast loobuda ja ketikaitsmest loobuda. Ja raam roostetab. Ja äkki on päris rehv täitsa katki. Nii mu ratas seisiski mõned kuud. Täpsemalt augusti keskpaigast kuni tänaseni. Eurorahadega kauniks krohvitud maja seina najal. Nagu hernehirmutis põllul. Nõnda staatiliselt. Liikumatult. Tardununa. Ühe korra liigutasin seda, et naabri aknale koputada, kui jälle võtmed tuppa olin unustanud. Ja see oligi kõik. Kolm kuud. Mõlgutasin oma minimalistlikke mõtteid. Kuni ratas selles septembrirahes roostetas. Ja oktoobri masenduses mädanes. Ja novembri lörtsis kõdunes. Et kas olla või mitte olla. Kas omada ratast või mitte omada ratast? Kas ratas on midagi fundamentaalset? Midagi eksistentsiaalset. Nagu õhk. Või vesi. Ja täna otsustasin, et on. Mul on ratast vaja. Jala on väga tore kõndida. Ma ei ütle midagi. Eriti kui on aega. Ja saab rahulikult. Nõnda zenilt, nõnda gravitatsiooni igal sammul tunnetades, kõndida. Miks  siis üldse ratast vaja on, kui kõndida on nõnda zen? Võid Sa küsida. Täna aga otsustasin, et mul on oma ratast vaja. Kiire oli. Ja mul oli kümme minutit aega, et jõuda punktist A, punkti B, käies vahepeal läbi puntist C. Nagu ikka. Nagu igal argipäeval. Olgugi et täna oli laupäev. Ja nii ma siis soetasin ratas.tartu.ee leheküljelt järjekordse kaheeurose rattaringluse pileti. Sest aastapiletit mul pole. Ja soetadada seda ka polnud mahti olnud. Eelkõige oma ratta vajaduse kahtluse varjundis. Nii ma siis soetasin selle pileti. Oma nutitelefoni Safari browseris ebamugavalt õiget kohta otsides. Sest Äpis pole see ju võimalik. Pileti soetamine ma mõtlen. Toksin rattakoodi sisse. Käis selline pling-pling heli. Sadul on liiga kõrge. Kohmitsen, sada asja käes, sadula madalamaks. Paljad käed külmetamas. Vahepeal on jõudnud veel üks pling-pling käia. Ratas on jälle end dokki parkinud. Ma juba sisemiselt röögatasin selle Veeriku Selveri ees. Käi ****** rattaringlus. Sisestasin siis uuesti oma külmast lõhenevate kätega dokis selle ratta. Neutrogena kätekreemi oleks tarvist. Ronin ratta selga. Vajutan pedaali alla. Ja saan aru, et selles elektrirattas ei ole elektrit. Ja igaüks, kes on sõitnud Tartu rattaringluse rattaga, teab, et kui Tartu rattaringluse rattas ei ole elektrit, siis see on sama hea kui sõidaks keskajal kaarikuga, millele pole hobust ette rakendatud. Okei. Kümnest minutist, mis mul oli aega, et punkti C jõuda, oli juba omajagu kulunud. Mu ärritunud meel juba visualiseeris, kuidas on oma ratta sadulasse, mis on täpselt õige kõrgusega, ja mis on nõnda minimalistlik ja kerge, kuidas on selle ratta selga istuda ja siis lihtsalt sõitma hakata. Lihtsalt hakata liikuma. Nõnda pingevabalt. Nõnda zenilt. Täpselt samamoodi nagu jalutades. Nagu paradiis tundus see siis. Õndsus ise. Aga selle asemel pidid reaalsusega silmitsi seisma. Üks ühele. Boksimatš Tartu rattaringluse elektrirattaga. Okei. Dokkisin selle tühja ratta uuesti ära. Nõnda surusin selle ratta hooga sinna dokki. Nagu lükkaks kakskümmend aastat tagasi jaanuaris hangest žigulid välja. Sedasi kottpimedas. Valisin järgmise ratta. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Tagurdasin ratta dokist välja. Kohmitsesin end sadulasse, mida ma seekord ei viitsinud õigele kõrgusele sättida. Ja vajutasin pedaali alla. Kabuum. Ka sellel rattal oli aku tühi. Ah ***** kah. Sõitsin siis järgmise parklani. Dokkisin ratta. Juba kaugelt nägin, et seal seisab teine ratas veel. Lootuses, et selle aku on täis. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Ja oh üllatust. Oh üllatust. Ja ega ma ei oodanudki, nagu Monty Python juustupoes juustu ostes, et selles rattas akut on. Ja ratas ütleski mulle: “Low battery, unable to undock the bike.” Voila. Ja oligi otsustatud. Mul on oma ratast vaja. Viisin selle juba täna parandusse. Tandemisse. Hüvasti rattaringlus. Hüvasti Bolt. Luban nüüd, et hoian oma ratast kui oma silmatera. Nõnda soojas. Sama pedantselt raami lapiga nühkides kui Itaallased oma tänavaid. 

Maskeraad. Maski sees maskist väljas?

Mask. Millal kanda maski? Millist maski kanda? Kas Sa ei kannagi maski? Võiks ikkagi maski kanda. Näita, et hoolid. Viirus on ju. Kas Sa ei tahagi vaba olla? Piira oma vabadust. Et saaksid siis vaba olla. Veel. Et saaksid kodu seinte vahelt väljas käia. Palli löömas. Või kunstisaalis. Kunstisaalis. Ei tunne enam sõprugi ära. Oma hingeõhu sees kopitame samamoodi nagu Laurentsius Meelis Friethentali “Mesilastes” 17. sajandi kopitavas ja hallitavas Tartus. Treener kannab maski. Poemüüa kannab maski. Bolt-i autojuht kannab maski. Administraator kannab maski. Kõik kannavad maski. Maskeraad. Täplised maskid. Musta värvi maskid. Haiglatöötajate maskid. Sellised helesinised. Justkui Vahemeri hommikul läbipaistvalt sillerdamas. Ruudulised maskid. Plastmassist tervet nägu katvad Läti start-up maskid. Skafandri moodi tervet ülakeha katvad maskid. Nahakarva maskid. Suud ja nina polegi enam. Nagu Lord Voldemort. Ilus ju tegelikult. Nagu hambahari on see mask nüüd meie igapäeva tarbeesemeks kujunenud. Huvitav, kas see jääbki nii. Ja ometigi on üks püha koht siin maamuna peal, kus pole kohustuslik maski kanda. Tenniseväljak. Nende piiride sees olen alati vabadust otsinud. Ja nüüd korraga on see käes. Nii siin. Ja nii tajutav. Astun väljakule. Rebin lämmatava maski eest kohe kui uks mu järel sulgub. Tõmban kõrvade tagant selle pitsitava kummipaela ära. Ja panen maski kotti. Vastutustundetu. Kui viirus on koridoris, siis on see ka ju väljakul. Aga ma ei hooli. Kindel? Aga väljakul pole mask kohustuslik. Veel. Ja nii ma siis naudin seda vabadust. Vabandust. Nõnda vastutustundetu. Väike rebel. Aga olla nina ja suuga on alles vahva. See väike inimene oma kasti sees. Oma piiride sees. Aga ometigi nii vaba nii vaba. Kasti sees kastist väljas. Aga kast on võimalik kastist välja minnes kaasa võtta. Maski sees maskist väljas. Ka maskita on võimalik maski kanda. Äkki need maskid on kogu aeg olnud. Aga nüüd nad lihtsalt on nähtavad. Nagu seened sügisel. 

Pakendivaba hambapasta otsingutel. Lõpuks leidsin.

Lõikasin oma hambapastatuubi pooleks. Vägivaldne. Nagu ma vahest olen. Aga mis ma teha sain. Ma ei suutnud enam rohkem pastat sellest tuubist välja pigistada. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud. Sellest tuubist, mille lagunemiseks kulub 700 aastat. Pidin sellest tuubist lihtsalt viimse kui pasta välja pigistama. Mu hambapasta hakkas otsa saama. Ja ma pidin uue ostma. Siililegi selge. See on see elu 21. sajandil – me ei ole võimelised ilma hambapastata ellu jääma. Olgugi et selline asi nagu hambapasta tuub on üldse maailmas eksisteerinud veidi üle sajandi. Ja nüüd me ei saa ilma hambapastata elada. Imelik maailm. Lubasin, et kui mul hambapasta otsa saab, siis kavatsen osta omale Mündi hambapasta tabletid. Ja nõnda ma ka tegin. Proovi Münti! Soovitasid paljud. Seda nullkulu toodet, mida üks Eesti noorte idufirma lahendusena toodab. Ja ma päriselt tundsin, et see ongi lahendus. Lõpuks ometi. Selles veidras maailmas, kus iga aasta leiab ome tee prügimäele miljard hambapastatuubi. Münt pakub sellele probleemile päris lahendust. Ma ütlen ikka päris päris konkreetselt. Ikka päris konkreetselt. Ikka päris päris päris konkreetselt. Et Münt pakkub sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et me vajame sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et noored otsivad sellele probleemile lahendust. Sest ME TAHAME SELLEL PLANEEDIL EDASI ELADA. Või kas tahame Igatahes. Ostukogemus oli lihtsalt imeline. Ma leidsin end minimalistliku veebipoe vaateaknalt. Koheselt köitis mind üks väga armastusväärne noor tütarlaps. Hambapastatablet hammaste vahel sillerdamas. Naeratades. Puidust hambahari ta käes just nagu sirp ja vasar Nõukogude ajal töölisema tugevates kätes. Juhatades teed keskkondasõbraliku (ehk ka valgustunud) kapitalismini. Noortefirmad näitamas väikeste sammudega teed välja sellest kleepuvast pimedusest. “Näri! Pese! Naerata! Korda!” Ma vajan hetkel vaid neid nullkulu hambapasta tablette. Ma mõtlesin. Piparmünt. Greip. Mu lemmikud maitsed. Võimalus esitada püsitellimus. Et nad saadavad Sulle uue toosi kohe kui purk peaks tühjaks saama. Paberkotis. Biolagunevas.* “Pole plastikut! Pole prügi! Pole probleemi!” Läbisin ostuprotsessi. See oli sama kiire ja sujuv kui sisemiste võitluskunstide meistri läbitungiv pilk, mis justkui iseenesest paneb Sind maha kukkuma. Ei tundnud seda üldse. Ostsin uueneva püsitellimuse. Ja valisin võimaluse ise saadetisele Tartusse järgi minna. Koheselt Saabus mu postkasti meil Akselilt – ühelt firma asutajalt. Mis siis, et see meil tuli oli meililisist. Ja tuli automaatselt. Ja tuleb automaatselt igale kliendile. See oli lühike ja armas. Justkui mingisugune selline soe hingus, mis minust möödudes paitas õrnalt mu põski – oli see tunne kui lugesin seda lühikest meili. “Miljard tänu! Iga aasta visatakse ära üle ühe miljardi hambapastatuubi. Tänu sinule see arv peagi muutub. Aitäh, et koos meiega puhtama ja õnnelikuma planeedi poole liigud!” Armusin sellesse koheselt. Pärast lugemist. Said mu kätte. Nüüd olen Su klient kuni elu lõpuni. Ja see ei ole veel kõik. Sa ei kujuta ette, mis järgmisena juhtus. Täpselt siis kui mõtlesin, et oumaigaad, mu hambapasta saab kohe otsa. Pean nendele tablettidele järgi minema. Just siis, kui vajadus nende järgi kasvas nii suureks. Ja ma mõtlesin, et kuidas ma järgmise päeva ilma hambapastata üle elan. Ja oli veel taasiseseisvumispäev ja kõik kohad olid kinni ja… siis ma sain Akselilt sõnumi: “Tere! Mina olen Aksel Mündi tiimist. Märkasime, et kasutasite ostul varianti ise järele tulemiseks. Aitäh, et valisite kõige loodussäästlikuma variandi! Kas saaksime üleandmise teha kontaktivabalt täna 19-20.30 paiku? Tooksin paki teie valitud kohta, näiteks saan jätta selle teie kodu ukse taha. Parimate soovidega, Aksel” Ja ma olin nagu, et midaaaaaaaaa värki. Kas ta päriselt kavatsebki need hambapasta tabletid mu ukse taha ära tuua? Peagi mu telefon helises ja ta ütles: “Ma jätsin paki Sinu ukse taha. Aitäh, et tellisite meie käest.” Ja ma läksin jooksujalu oma toast välja. Avasin ukse. Vaatasin maha. Ja seal see oli. Pakk. Mündi logoga. Mind ootamas mu enda kodu ukse taga. Lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Võtsin paki maast üles. Nagu see oleks püha leib. Justkui nagu Jen oleks Internetti oma käes hoinud. Kõndisin oma tuppa. Asetasin paki aknalauale. Lasin sel veidi seal olla. Lihtsalt vaatasin seda kaugelt. Sama ajal ise valmistudes selleks hetkeks. Mida ma olin oma eelmise postituse avaldamisest saadik oodanud. Ja just siis. Just siis kui saabus see õige hetk. Avasin paki. Nagu viie-aastane oleks jõulupakki lahti teinud. Aga aeglaselt. Nautisin igat hetke sellest protsessist. Ja kõige esimesena tungis mu silmadesse järgmine sõnum: “Väikeste sammudega suurte võitudeni.” Peaaegu oleks nutma hakanud. Ja seal see oli. Klaasis purk, mis oli täis hambapasta tablette. Purki ümbritses selline papist pakketäide, mis hoidis purki karbis paigal. Aga see oli see keskkonnasõbralik versioon sellest täitematerjalist. LIhtsalt see fakt, et iga väike detail oli keskkonnasõbralik, tegi mind nõnda õnnelikuks. Niisiis. Ma asetasin selle purgi oma pooleks lõigatud hambapastatuubi kõrvale, Ja proovisin järgi. Selle Mündi hambapasta. Võtsin purgist ühe tableti ja asetasin selle oma hammaste vahele. Täpselt sama moodi nagu see armas neiu nendelt instagrammi postitustelt. Alguses valdas mind selline veider tunne. Tead, kui Sa oled terve oma elu aeg harjunud sellega, et hambapasta on vedel, siis kui see enam vedel ei ole, siis nagu tundus, et midagi on valesti. Mu ajul läks lihtsalt veidi aega, et harjuda faktiga, et ma pean kõigepealt hammastega selle tableti katki murdma. Enne kui ma saan hambaid pesema hakata. Värske piparmündi maitse täitis mu suu. Ja see sisemine zen-naeratus muutus veel intentsiivsemaks. Sest see minu väike otsus kasutada pakendivaba hambapastat vähendab nii tühiselt seda prügi hulka, mida inimkond igapäevaselt siia planeedile juurde tekitab. Aga siiski. See on väike, pisitillukene samm, mis aitab meie ühiskonnal vähendada seda prügi hulka, mida me pidevalt, lihtsalt oma olemasoluga, siia planeedile igapäevaselt juurde toodame. Armastan Münti. Igavesti. 

Vähem on rohkem. Mida me tegelikult vajame?

Eile käisin õues jooksmas. Ilus oli. Õhk täitis mu kopsud oma värskusega. Ma armusin üha uuesti ja uuesti looduse imetabastesse värvidesse. Eriti sellesse, kuidas päikeseloojang Emajõelt mu silmadesse peegeldus. Teel koju haaras üks mõte mind endasse. Ja ma ei saanud enam sellest mõttest lahti. Oota. Ma naudin ju hetkel jooksmist nii väga. Miks ma pean üldse tennist mängima? Või basseinis ujuma? Või jõusaalis käima? Mida ma tegelikult vajan? Võib-olla ei ole seda üldse palju. Ja siin karantiini tingimustes, kõik eluliselt mittevajalik ei ole nii või teisiti kättesaadav. Niisiis otsustasin välja uurida, mida me tegelikult vajame? Väikese uurimistöö tulemusena selgus, et inimestel on nii palju vajadusi. Nii palju. Ja me kõik teame, et peame pidavalt hingama hapniku, jooma 2 liitrit vett päevas, sööma 2000 kcal, magama 8h, tegema vähemalt 3x nädalas 30 min aeroobset trenni. Meil on vaja ennast ja teisi armastada. Ja tunda, et ka meid armastatakse. Me otsime tarkust, ilu ja elu mõtet ja ehk isegi valgustumist… Lihtne google otsing paljastas, et juba 80 aastat tagasi painas see sama küsimus ühte meest nimega Abraham Maslow. Sügavalt. Ja tõsiselt. Inimvajaduste Püramiid nägi esmakordselt ilmavalgust  aastal 1943, mil Maslow avaldas selle akadeemilises artiklis nimega “Motivatsiooniteooria”. Alates sellest ajast on see lihtne must-valge püramiid muutunud üha värvilisemaks ja täpsemaks. Aastal 1970 lisas Maslow ise oma püramiidkujulisse hierarhiasse kolm lisaastet. Ta lisas tunnetuslikud ja esteetilised vajadused. Ja üleloomulikud, tavalise taju piire ületavate kogemuste vajadused. Ja tuleb välja, et see püramiid on põhjusega püramiid. See ei ole ruut. See ei ole ring. See on püramiid. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et maja ei saa ilma vundamendita ehitada – ainult siis, kui baasvajadused on rahuldatud, ainult siis on võimalik sisendeda spirituaalsetesse sfääridesse. Füsioloogilised vajadused moodustavad selle laia põhja püramiidi allosas. Me peame hingama hapnikku, jooma vett, sööma toitu. Ja meil peab olema soe ruum, kus magada ja seksida. Ja tunda end turvaliselt. Näiteks kaitstud surmava viiruse eest. Püramiidi esimeses versioonis moodustasid alumise kihi bioloogilised ja füsioloogilised vajadused koos vajadusega turvalisuse järgi. Pärast seda, kui Maslow täiendas oma püramiidi kolme uue staadiumi võrra, siis armastuse ja kuuluvuse vajadus kategoriseerus ümber baasvajaduseks. Me vajame armastust. See on sulaselge. Sõprus. Intiimsus. Perekond. Kogukond. Aktsepteerimine. Ja me vajame austust. Eneseaustust. Väärikust. Saavutust. Meisterlikkust. Iseseisvust. Ja seda, et teised austaksid meid. Staatust. Prestiiži. Ja kui kõik eelnevalt mainitud vajadused on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik siseneda spirituaalsetesse sfääridesse. Aastal 1943, püramiidi esimeses versioonis oli eneseteostus kõige kõrgem võimalik vajadus Maslow hierarhias. Endaga kooskõlas olemine ja oma potentsiaali realiseerimine – see tundus olevat kõige kõrgem spirituaalne asi, mida üldse saavutada on võimalik. Kuid nagu kasvas Abraham Maslow, nii kasvas ka püramiid, mida ta siis oma uue arusaama kohaselt reaalsusega vastavusse viia püüdis. Tunnetuslikud, esteetilised ja üleloomulikd vajadused lisati püramiidi ülemisse ossa. Me peame teada saama. See sügav soov ammutada uusi tarkusi, saada asjades aru, mõista – see avaldub meie näpuotstes, kui trükime järjekordse küsimuse google-i otsigumootorisse. Uudishimu. Avastamine. Tähenduste otsimine. Erudeeritud erutus. Nagu mu armas sõbranna tavatseb kutsuda seda külmaväinaid tekitavat tunnet, kui midagi uhiuut valgustab ta teadvust. Ja me vajame ilu. Otsime ilu täpselt sama moodi nagu teadmisi. Tasakaal. Vorm. Rütm. Kujutletavad sipelgad jooksevad mööda mu selga üles ja alla, kui vaatan Hilma af Klinti maale. Täpselt sama juhtub, kui kuulan tuhandendat korda Arvo Pärdi pala “Für Alina”. Nüüd helendab püramiidi tipus vajadus millegi üleloomuliku, millegi tavalist teadvust ületava järele. Täielik isetus. Enesesalgamine. Egost vabanemine. Ilma eelarvamusteta. Inimene, kes on nõnda kaugele jõudnud, ei tripi seentega lõbu pärast.  Vaid sellepärast, et ta soovib sulanduda ühte looduse terviklikkusega. Tunda seda ühendust. Kogu universumiga. Looduse intelligentsusega. Millegagi, mida lihtsalt ei ole võimalik sõnadega väljendada. Paljud inimesed on nõnda kaugele jõudnud. Nagu näiteks Paul Stamets. Maria Montessori. Mahatma Gandhi. Yayoi Kusama. Martin Luther King. Laozi. Või Albert Einstein. Inimene, kes on kõik püramiidi allpool asetsevad vajadused rahuldanud, muutub kanaliks, või majakaks pimeduses, või valguseks tunneli lõpus, et näidata teistele õige teeots kätte sellel eneseteostuse rännakul.  Mulle lihtsalt nii väga meeldib, kuidas Mike Booth võtab paari sõnaga kogu selle püramiidi taga peituva idee kokku: “Maslow lihtne, kuid ilus visuaalne vihje on lisaks kõigele veel portree looduse keerukusega harmoonias elatud elust.” Aga ei saa mainimata jätta, et tänapäeva kontektstis tundub see püramiid ikka veel kuidagi poolik. Nagu oleks paar kihti puudu. Tehnoloogilised vajadused. Aku. Wifi. Internet. Sotsiaalmeedia. TikTok. Instagram. Kas me saame 21. sajandil ilma internetita hakkama? Huvitav, mis siis juhtuks, kui homme enam internetti ei oleks? Kui kaua Sina vastu peaksid 24 min? 18 päeva? 2 kuud? Enne seda, kui ma hakkasin seda blogipostitust kirjutama, siis mõtlesin, et inimestel pole üldse palju vaja. Hingame natuke, tarbime vett, sööme veidi ja oleme oma soojas ruumis. (Koos wifiga.) Ja voila! Valgustumine. Kui palju Sul hetkes elamiseks ikka vaja on? Mitte just väga palju. Ütleks talupoja tarkus. Maslow aga nii ei arva. Baasvajaduste ja vajaduse järgi loomulikku taju ületavate kogemuste järele – nende vahel on nõnda palju samme. Lause kuus. Nii nähtamatud on need vahepealsed vajadused. Aga samas nõnda olulised. Tuleb välja, et inimvajaduste kontektsis ei ole õige väita, et “vähem on rohkem”. Sest rohkem on hoopis vähem. Ainult siis kui iga väiksemgi vajadus on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik vabaneda nende vajaduste tekitatud piirangutest. Ja kogeda spirituaalset vabadust. Seda, et Sind ei ole enam olemas. Sina oled surnud. Ego on surnud. Võib tekkida küsimus, et kas sellise seisundi saavutamiseks on meil just väga palju vaja? Ei. Nii et vähem on ikkagi rohkem?

Kas vabaturumajanduse keskkonnas saabki mitte üle tarbida?

Iga suutäie pistame ise endale suhu ja ka iga toote ostame omal vabal tahtel. Kuid ostuvabadusest võib saada krediitkaardi külge aheldav sõltuvus, mille needusest pühaisa Billy koos gospel-kooriga filmis „Mida Jeesus ostaks?” ameeriklasi päästa proovib. Vabaturumajandus on loonud head tingimused ületarbimiseks, vaid otsusekindlalt teadlikke valikuid tehes on võimalik ületarbimisest välja astuda. Vabaturumajanduse „osta kolm saad kahe hinnaga” kampaaniatest tulvil keskkond soosib shopahoolikute teket. Sarnaselt narkomaanidega ei saa ükski tarbijahullusesse nakatunu hoiduda järgmiset doosist – seitsmeteistkümnendast ebavajalikult aiapäkapikust, mille kättesaadavuse on tootjad teinud tarbijatele võimalikult lihtsaks. Ameerikas viivad maanteed otse supermarketitesse, legoreklaamid kindlustavad mudilaste poolt jõuluvanale esitatud soovide nimekirja piisava pikkuse, mis omakorda toob kaasa x-boxide nimel tunglevate vanemate hordid. Kui kasumist huvitatud tootjad on reklaaminduse abil tahtekindluse puudulikkuse käes kannatava tarbija oma konksu otsa saanud, siis pole abi ei ostupshühholoogilisest nõustamisest ega ka reverend Billy pihitoolist. Vabaturumajanduse keskkonnas on iga ühe valik, kas soetada endale kvaliteeti või kvantiteeti. On võimalik osta igal aastal endale uued jalavarjud või valida Kriuksu käsitöösaapad kogu eluks. Tootja eesmärgiks on kiirelt kasumit teenida, mis eeldab võimalikult odava tööjõuga nii odavatest materjalidest valmistatud toodete suurt läbimüüki vähese ajavahemiku jooksul koos sisse programmeeritud katki minekuga pärast garantii lõppu. Kuid ületarbimist on võimalik vähendada valides kümne H&M särgi asemel hoopis ühe sajaeurose eesti disaineri loodud särgi. Teadlikute valikute tegemine nõuab iga otsuse lahti mõtestamist. Kas järgmise ostuga kaasneb võlarõngas jala ümber? Kui kaua kestab materiaalse kingituse saamisest ja tegemisest saadud emotsionaalne nauding? Miks kulutada kingituse otsimise peale tunde, kui võiks lihtsalt oma aega kinkida? Kaheksa kümnest ameeriklasest elab võlgu, mis näitab homo americantuse võimetust ette näha oma läbimõtlemata otsuste tagajärgi. Kindel ei olda isegi kingituse sobivuses, sest ühiselt jagatud kinkimise ja paki avamise rõõm kulmineerub pööripäeva järgse kingituste ümbervahetamisega. Just iga ostu vajalikkust, kvaliteeti ning poodi mineku peale kuluvat aega külmalt kalkuleerides võib avastada, et tahtmine tarbida on muutunud väiksemaks võrreldes hingamisvajadusega. Ületarbimise pillerkaar on ideaalne kontraliikumiste tekkeks. Peavool loob subvoole – alati leidub mõni Maryliis Treinfeldt või Nõukogudeaegse pakendivaba poe pooldaja. Kuid liigse tarbimise vastaste hulk on nii väike, et päris majanduspeetust ettevõtjad tarbimisillusioonist väljunute pärast kartma ei pea. Kuid kui laenumulli sisse koguneb liiga palju õhku, siis võib juhtuda, et krahh pole enam lihtsalt sõna, vaid juba tegelikkus. Nii nagu hipid proovisid 70ndatel tarbimiskultuurist välja astuda, üritab nüüd püha isa Billy gospel-koori saatel religioosete performance’ite abiga mööda Ameerikat sõites levitada sõnumit „Vabastage jõulud ostuorgiast!” Iga teine kaasmaalane vastab Billyle sõnumile vaid: „Aga Jeesus ostaks ka oma jüngitele x-boxi.” Kuigi reverend Billy antitarbimise sõnum jäi korrakaitsjatele mitmel korral filmilinal ette, pole kahtlustki, et vähemalt mõne ameeriklase kõrvu jäi ettekuulutus krediitkaardi needusest kõlama. Võib-olla ostaks Jeesus tänapäeval x-boxi, kuid võib-olla kasvatab ta hoopis enda ja teiste iseloomu lonkides shopahoolikutest ameeriklaste ja poeriiulite vahel. Samal ajal süstides kaaskulgejatesse teadlikkust otsusekindlate valikute tegemiseks, et mitte lasta vabaturumajanduse virmalisusel ennast ületarbmise narkomaaniasse kanda.

Füüsika kirjutis. Miks on tarvis füüsikat õppida?

Fantaseerida võib, et meie 93 miljardi valgusaasta suurune Universum on üks aineosake Ugala teatri telliskivis, mis paikneb palju suuremas multiversumis. Või hoopis üks paljudest metagalaktikatest kosmilises googolpleksis googolplexsi sees või mõne hiiglasliku S.W. Hawkingi peas paiknevate ajurakkude struktuur. Võib kujutleda, et 14 miljardit aastat tagasi toimunud Suur Pauk, kus aine antiannihileerus antiainest, oli vaid õnnestunud katse hiiglaslikus CERNis lõhkuda lõhkumatu osake – kvark. Teha tihe tühjus pooleks, polariseerida vaakum, tekitada potentsiaalide erinevus ülitühjuses. Fantaseerida saab ka, et igas aatomituumas on kvarkide sees peidus universum, kus on Avogadro arvu jagu tähti jagunenud 170 miljardisse galaktikakasse ning kõige pisema elementaarosaksese äärealal paikneva tähe ümber tiirleb oma koduplaneedil teadvus ja naer. Või on hoopis meie Universum nagu elektron, mis Schrödingeri kassi kombel vaatleja olemasolust sõltub ja ei sõltu ka? Hüpoteesil, et universum on kui aineosake pole kahjuks katselisi ega ka teooreetilisi tõestusi. Katselise tõestuse jaoks jääb maailmaruumi ääreala meile jaoks liiga kaugele ning väikseim aineosake jagamatuks. Suitsevad vaid teoreetikute ajud. Meil pole Kõiksuseteooriat, mis liidaks mega ja milli üheks tervikuks. Makromaailmas toimib gravitatsiooniline ja elektromagenetiline vastasikmõju, mikromaailmas aga tugev ning nõrk vastastikmõju ja määramatuseprintsiip. Kui oleks võimalik leida puutepunkte üldrelatiivusteooria ja kvantmehhanika vahel, siis võiks Universum isegi olla killuke Ugalast mõnes multiversumis. Mustad augud on pisikesed ja suure gravitatsiooniväljaga, seetõttu on teoreetiliseks kokkupuutepunktiks Einsteini ja mummumaailma vahel. Ka Suure Paugu eelsel hetkel pidi aine või ainetus olema koondunud väga tihedalt väikesesse ruuminurka. Lisaks on gravitatsioonilise vastastikmõju selgitamine gravitonide vahetamise abil üheks puutepunktiks kahe teooria vahel. Kuid midagi silmaga nähtavat või käega katsutavat me selles vallas ilmselt isegi lõpmata pika aja pärast teada ei saa. Gravitatsioon on austraallasi maakeral hoidnud juba pikemat aega, ka mõttemaailma on olnud gravitatsiooni kütkes juba päris kaua. Lapikmaa muutus geotsentriliseks, siis asetus Päike juba päikesesüsteemi keskele ning kui Gordano Bruno julges kinnistähte kuplit inimkonnalt kergitada, sai ta tuleriidal põletatud. Herschel asetas Päikese Linnutee keskmesse. Kuid esialgsed ootused maailmaruumi piirdumisest Linnuteepiiridega osutusid jällegi liiga tagasihoidlikuks. Kosmoloogiline printsiip, mille Bruno esialgselt sõnastas küll tähtede kohta, kehtib tänapäeval suuremas mastaabis. Ilmselt just galaktikate ja nende vahelise ruumi vaheldumise lõpmatusest

koorub välja aegruumide korduvuse idee metagalaktikate, universumitest lapiteki või kõrvuti asetsevate aegruumi mullide näol. Aegruum küündib lõpmatuseni, kuid osakesed saavad ainult lõplikul hulgal ennast ümberorganiseerida, seepärast võib oletada, et meie aegruum eksisteerib koos naaberaegruumidega. Pärast Suurt Pauku jahtumise ja paisumise tagajärjel sai termodünaamiline tasakaal rikutud ning kvargid hakkasid liikuma kaose poole – struktureeruma, moodustama neutoneid ja prootoneid, vesinikutuumasid kuni tähtedeni välja. Hetkel sarnaneb arvutimudelitega loodud Universumi struktuur mesilaskärje, interneti või ajurakkude võrgustikuga. Putukad jõudsid esimesena Universumi järel ideaalse kaose struktuurini, teisena finišeerusid biomolekulide keerulised kombinatsioonid ning kolmandana peab sammu tehislik-teadmistevõrgustik Internet, mis on inimkonna vähenevate ajurakkude kompensiatsioon. Miks ei võiks Universum olla Suure Stephen Hawkingi aju või vastupidi? Universumi kasvamine on küll sarnane sotsiaalsete, bioloogiliste ja tehislike võrgustike kasvamisele, aga galaktikagruppide, tumeaine ja mustade aukude võrdlemine ajurakku ehitusega on hetkel veel vaid juhuslik ja ennatlik seos, mida subjektiivsel teadvusel meeldib luua. Universumi galaktikates paiknevad tähed kiirgavad tänu sisemistele tuumareaksioonidele valgust, mis on teatavasti duaalsuse printsiibi kohaselt elektomagnetlaine või footon. Olenemata sellest, et enamus meile teadaolevast ruumist on täis tumedat ainet, liigub valgus ruumis ning kannab meieni informatsiooni ruumi äärealadelt. Järelikult on terve meile teadaolev aegruum täis kvantosakesi – footoneid, mis alluvad kvantmehhaanika veidratele reeglitele. Järelikult võib toimida ka aegruumis tunneliefekt, kus valgusosake ületab elektroni kombel läbi talle läbipääsmatud takistused, mustkunstnikuna läheb seinast läbi või pöördub tuldud teed tagasi. Valgus võib Shrödingeri kassina käitudes kord olla siin, kord hoopis ajas tagasi minna ja siis natuke jälle ette tõtata, aga seda inimsilm vaadelda ei suuda. Kas peakski? B. Carteri „inimkeskse Universumi” printsiip ütleb meile, et Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene (vaatleja). Meie päikesesüsteemis on ainult üks Päike, mis ei kiirita meid liigselt ning on hoidnud meid oma gravitatsiooniga juba miljardeid aastaid Liblikaefektivabal orbiidil ja seeläbi hoidnud planeedi temperatuuri stabiilsena. Ja mitte ainult valkude ning vee, vaid ka teadvuse tekkeks. Teadvus, mis suudab tänu biomolekulidele, elektronide tasakaalutusele liigutada informatsiooni kuumusest, külmusest, valust, emotsioonidest, maitsetest kõigest füüsikalisest subjektiivsena inimese ajju. Ometigi tahab teadvus teaduse abil välja murda subjektiivusest ja uurida objektiivselt maailmaruumi – seepärast ongi füüsika ja matemaatika oma lihtsuses nii keerulised õppained, et nad on nii objektiivsed, inimlik faktor on välja lülitatud. Kuid inimestel on kombeks läheneda ikka läbi enda isegi kõige objektiivsematele faktidele – pookida objektiivsele loole külge tükike kaosest enda seest ja seepärast ilmselt on õpetaja töö samal ajal humoorikas ning hooga kätt vastu pead liigutav. Huvitav, mida tunneks inimene, kes suudaks üheaegselt tunnetada oma kehas toimuvaid keemilisi ja füüsikalisi protsesse ning teadvuse seisundeid. Metabolismi ehk aine-ja enegiavahetuse kulgu, sünapsite vahelist informatsiooni vahetust, gravitonide suhtlust maapinnaga, rakkude uuenemist, potentsiaalide erinevust rakumembraanis, DNA ning valkude sünteesi, uue vere moodustumist, iga liigse liikumisulatust, silma võrkkestast informatsiooni jõudmist ajju, lünfi- ja vereringet, ümbritsevadi lõhnu ja helisid. Samal ajal olles hinnangutevabalt teadlik kalduvusest subjektiivsusesse langemisest. Taolisel inimesel ei jääks muud midagi üle, kui lihtsalt naerda. Kõige imelisem inimteadvuse väljendus on huumor, mis viib otse naeru juurde, ilma ülitunnetuseta. Keemiliste sünapsite kaudu ruttab signaal ühest aju- ja kehapiirkonnast teise, informatsioon töödeldakse, hetkega hinnatakse olukord, ajju ilmub seos kogutud elukogemuste baasil, ühe millisekundi jooksul avaneb suu, õhus olevad osakesed saavad liigutatud häälepaelte toimel, energia kandub ruumis sfääriliselt laiali ning põrkub kaaskulgejatelt tagasi – naer. Huumor on midagi, mis kutsub ümbritsevates inimestes korraks esile eelnevas lõigus kirjeldatud seisundi ning ümbitsevad teadvused saavad naerda või vähemalt muheleda lõdvestunult. Peent huumorit saab luua ainult siis, kui teadvus on loobunud geotsentrilisest maailmatunnetusest ning liikunud edasi kaasaegse kosmoloogia lõputusse Universumisse. Universumi kujutlemine kvargina või vastupidi aitab inimesel meeles pidada oma kübemelisust ja suurust korraga, mis omakorda võimaldab hakkama saada kinnistähtede sfääri kaotamisest tingitud hetkelisest teadvuselaienemisega kaasnenud peapööritusest. Kübemelisust kosmilises ruumis ja suurus mummudemaailmas. Biomolekulide arengu tippsaavutusena saame igal aastal teha tiiru ümber Päikese, omada evolutsiooni tippsaavutusi – silmi, kõrvu, rakke, DNAd. Tunnetada igapäevaselt gravitatsiooni toetavat mõju liikumisel, vahetada isiklik aine välja iga seitsme aasta jooksul, nautida ümbritsevate elektromagnetlainete mitmekesisust, olla tänulik tasakaalututele elektronidele tehtud töö eest, lasta oma fantaasial lennata multiversumites, kujutada universumit ühe suure ajuna, tunda ära seaduspärasusi Liblikaefektis, panna tähele nagu ühele tõelisele rändurile kohane, olla kohal aegruumis, luua lugusid ja mudeleid – just eelnevate põhjuste pärast on vaja füüsikat õppida.