Tenniseväljak puust ja punaseks. Montessori + Sport. On see võimalik?

On varakevad. Kolm aastat tagasi. Hoian tunni lõpuni pisaraid tagasi. Olen tardunud paigale. Kaos. Lapsed on minu ruumi paigutatud vahenditega teinud kõike seda mida ma ealeski pole veel ette kujutanud. Ümmargune pannkoogi kujuline lapats lendab juba mitmendat korda vastu seina. Võrgu külge kinnitatud redeliga tehakse laineid. Minitennise võrk on külili lükatud. L ronib võrgu sees olevast august läbi. Pallikorvist on saanud muruniiduk. Väravatega sõidetakse ringi nagu autodega. O on loonud omale pallimere ja nüüd supleb selles. T lööb lakkamatult palli vastu seina. Ning G jookseb ruumis ringi hõisates: “Kummitus! Kummitus!” Keegi lööb jalaga täiest jõust palli. On kosta kaeblevaid hüüdeid. “Mina jõudsin esimesena. Treener ta ei anna seda mulle. Mina jõudsin esimesena. See on minu oma.”

See ekstreemne hetk oli pöördepunkt. Pärast “ma ei saa hakkama” krokodilli pisarate kuivatamist kõlas mu peas selgelt ja kõvasti: “Pean Montessori meetodi 3-6 aastaste laste minitennisega ühendama!!”. See tundmus oli mind juba ammu kummitanud. Piitsast ja präänikust kui traditsioonilistest õppemeetoditest olin selleks hetkeks juba loobunud. Ei suutnud lihtsalt diktaator olla. “On suur erinevus diktaatorite kehtestatud türannia ja õpetajate kehtestatud türannia vahel: diktaator võib mõnda aega karme meetmeid konstruktiivselt kasutada, kuid samad meetmed õpetajate käes saavad olla ainult destruktiivsed.” Ma lihtsalt ei suutnud sundida lapsi tegema seda, mida mina tahtsin, et nad teeksid. Ei suutnud meelitada, keelitada, kehtestada, karjuda, kiita ja karistada. See lihtsalt ei tulnud minu seest. See oli emotsionaalselt nii väsitav. Ja ebaefektiivne. Ja kloun ei suutnud ka olla. Ei suutnud luua lastele fantaasiamaailmu, olla ülevoolavalt energiline ja naeratada seda Ameerika stiilis “How do You do? Fine.” võltsnaeratust vaadates samal ajal nende mossis nägusid. Ühesõnaga ma ei saanud nende trennidega hakkama.

Tundsin, et põhjustasin lastele vaid ebavajalikke emotsionaalseid pingeid, mis aeglustasid õppeprotsessi ja ei olnud ühelegi osapoolele kasulikud. Lastel ei olnud trennis lõbus, nad ei omandanud tennisemänguks vajalikke oskusi, seetõttu polnud ka lapsevanemad rahul, mistõttu polnud ka tenniseklubi rahul ja ka mina treenerina olin läbipõlemise äärel. Spordikoolid aga soovivad vastu võtta võimalikult noori lapsi ja ka lapsevanematel on huvi laps võimalikult vara trenni tuua, võttes arvesse spordialadel üha suurenevat konkurentsi, kuid tihti puudub treeneritel pädevus 3-6 aastaste lastele spordialade tutvustamiseks. Seega kaotavad lapsed spordiala vastu huvi juba väga varakult, treeneritel on oht emotsionaalselt läbi põleda ja lapsevanemad pole spordikooli tegevusega rahul.

Mõtlesin siis, et äkki ma ei peaks üldse treener olema. Mis treener see selline on, kes ei suuda end füüsiliste harjutuste abil kehtestada? Kuidas keegi saab üldse treener olla, kui ta selline pehmo on? Pehmosid treenereid ei ole olemas. “Tee midagi muud, mida Sa paremini oskad,” ütlesin endale. “Miks Sa alati teed seda, milles Sa kõige kehvem oled? Miks Sa tahad saada paremaks milleski, mida Sa ei oska? Miks Sa ei lase kellelgi teisel seda tööd teha? Kellelgi teisel, kes sellega paremini toime tuleks. Kellelgi teisel, kes paneks nad paika ja kehtestaks vankumatu korra.” Ja lapsed oleksid kui tinasõdurid tehes mossis nägudega nendele ette öeldud harjutusi.

Kuid me ei saa põgeneda selle eest, kes me oleme. Ja mina olen see pehmo treener, keda tegelikult ei peaks üldse eksisteerima. Aga ma ei saa ennast muuta, seega pean muutma süsteemi enda ümber, kasutades teisi õppemeetodeid. Selliseid, mis mulle paremini sobivad. Mis sobivad minu isiksusega ja minu loomusega. Mis on vabad, samas teaduslikud ja oskusi intentsiivselt arendavad. Kus kord saab alguse seespoolt. Kus on sisemine motivatsioon, mitte väline premeerimine ja karistamine väliselt kehtestatud reeglite mitte täitmise korral. Kus oleks arvestatud sensitiivsete perioodidega. Ja igaühe individuaalsete vajadustega. Ja arengustaadiumitega. Ja kus oleks rahu. Mitte pidev konflikt. Sama soovib teha ka teha Ruben Jongkind Montessori Sports liikumisega, mille eesmärk on muuta ülemaailmselt kõik laste spordi keskkonnad lapsesõbralikeks. Ja ka mina treenerina tahaks, et ma tahaks iga päev seda tundi andma minna. Ja rõõmuga. Ja ma tahan olla arengu tunnistajaks. Ja ma tahan, et lapsed armastaksid seda mängu. Ja vastaksid mu küsimusele, kas tennis on mäng? JAAAAAAAAA. Mitte, ei tennis ei ole mäng nagu kord Kadriorus mulle kolmikud vastasid kui ühest suust. Mäng on see, mis on lõbus. Tennis ei ole lõbus, tennist ei saa mängida.

Kõigele sellele vaatamata, emotsioonid kõrvale jättes, suutsin lapsi küllaltki objektiivselt, võiks isegi öelda, et mõnes mõttes teaduslikult, jälgida. Märkasin, et nad on nii loovad. Nad tahavad ainult ise ja ise tegutseda. Nad tahavad asju katsuda. Oma kätega. Asju ruumis ümber paigutada. Nende silmad säravad, kui nad on tabanud ära asja funktsiooni. Nad liiguvad pidevalt. Küsivad, mis see on? Nad on spontaansed. Nad ei karda. Nad on hetkes. Nad ei tee vahet õigel ja valel. Või heal ja halval. Nad on justkui kurdid, kui nad midagi teevad. Kogu selle kaose sees nägin ma midagi, mida väga paljud polnud vist näinud. Ma nägin 3-6 aastast last, kes on võimeline pikka aega keskenduma ühele ja samale tegevusele, aga ainult juhul, kui ta saab ise valida, mis tegevust ta parasjagu teeb ja kui kaua.

Pärast seda, kui ma olin end läbi närinud ühest Maria Montessori algtesktidest “The Montessori Method: Scientific Pedagogy as Applied to Child Education in the Children’s Houses”, sain aru, et Montessori meetod ongi see meetod, mis aitab mul need minitennise trennid muuta kõigile osapooletele emotsionaalselt meeldivaks kogemuseks. Püüdsin seda meetodit kohe minitennise trennides rakendada. Kuid asjatult. Ma tegelikult ei teadnud, mida teha ja kuidas. Lihtsalt hüppasin taas pea ees vette ja hakkasin tegutsema. Seepärast hõljusingi kuskil vahepeal. Kuskil, kus polnud enam vana ega polnud veel uut. Ja kus siis tekkis eelkirjeldatud “We Need a Hero” kaos. Mul puudusid igasugused teadmised Montessori meetodi kohta. Youtube-ist ise videosid vaadates õppimine tundus kuidagi liiga laialivalguv ja kaootiline. Seega otsustasin, et pean minema AMI 3-6 Montessori õpetaja koolitusele, et saada struktuurne arusaam sellest, mis see Montessori meetod on ja kuidas seda reaalselt rakendada.

Nägin juba siis vaimupildis seda ideaalset Montessori printsiipidel põhinevat minitennise õppekeskkonda, kus on nii lastel kui ka treeneril emotsionaalselt mõnus olla. Nüüdseks on minu arusaam ja kujutluspilt sellest, milline see õppekeskkond välja peaks nägema, tohutult palju lainenenud. Kujutlus mu vaimupildis on muutunud spordi algõppe keskkonnaks, kus on võimalik tutvuda spordialaüleste baasoskustega, erinevate spordialade ja liikumispraktikatega juba enne 6-aastaseks saamist. Selles piiritletud vabas keskkonnas on lastel võimalus valida, mida ja kui kaua nad teevad ning treener on vaid ühenduslüli lapse ja õppevahendi vahel. Taolises keskkonnas õpivad lapsed valikuid tegema ja tegevusi lõpetama, arendavad tahtejõudu, on sisemiselt motiveeritud tegutsema, seega keskenduvad kauem. Lisaks tekib selles ruumis sisemine distsiplineeritus, mis võib sündida ainult huvipõhise tegevuse käigus ja kus väliselt piitsa ja prääniku abil kehtestatud reeglite kehtestamine pole enam vajalik. Just seetõttu on õppetegevus efektiivne, intensiivne, arendav, põnev ja emotsionaalselt mõnus.

Nüüd tulevad lapsed minitennise tundi, panevad koti seina äärde ja teevad iseseisvalt soojenduse. Ruumis on igal õppevahendil oma koht ja funktsioon, iga õppevahendiga saab töötada üks laps korraga, mõnikord ka paaris. Pärast harjutamist on tarvis vahend oma kohale tagasi panna. Soojenduse lõppedes saavad kõik valida, mille kallal nad täpsemalt töötama hakkavad. Mõni teeb võimlemisrõngastega rippumist, arendades nõnda käte jõudu. Teine jällegi mängib reketiga palli vastu seina. Kolmas pumpab palle täis arendades nõnda oma keskendumisvõimet. Kolmas lööb kurikaga väikest poksikotti töötades oma käega löömise oskuste kallal. Pausi ajal näitan lastele, kuidas ümber võrgu kõndida ja kõik saavad seda harjutada. Igaüks jätkab individuaalset tegevust. Mõnikord mängivad lapsed koos punkte või harjutavad palli viskamist. Teinekord jälle mängime kõik koos saalihokit. Tund kulgeb rahulikult ja spontaanselt. Minul ja lastel on tunnis emotsionaalselt hea olla.

Kolm aastat tagasi tol varakevadisel õhtul, pärast pisarate kuivamist, kui J ja A olid mind lootusetult lohutanud ja kinnitanud, et asi ei ole tegelikult nii hull, kui Sulle praegu tundub. Lahendus, mille tol õhtul genereerisin – pean Montessori meetodi ja lastetennise ühendama – on mul nüüdseks igapäevaselt mõttes. See on hetkel kujunenud  minu kõige olulisemaks kunstiteoseks – tenniseväljak, mis on sõnaotseses mõttes tehtud puust ja punaseks. Töö ruumi loomise kallal MK tennisekooli minitennisesaalis käib. Erinevad materjalid, mis on hetkel veel mu peas, materialiseeruvad igapäevaselt. Olen ütlemata tänulik kõikidele lastele, kes on selle ruumi loomisele oma ausa ja otsekohese tagasisidega kaasa aidanud. Loodan, et minu loodav Montessori spordi algõppe keskkond on väike samm edasi ülemaailmse harmoonilise ja humaanse hariduse suunas. “Sellepärast õnnis toimimata tegutseb, sõnadeta õpetab musttuhandeid, loob kuid ei väida, annab elu kuid ei omasta, toimib kuid ei toetu, valmis saab kuid ei peatu.”

Hooandja projektiga “Montessori spordi algõppe keskkonna loomine” saab tutvuda siin: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-spordi-algoppe-keskkond

Laozi vs Kongzi. Daodejing vs Lunyu.

Mõlema õpetlase jaoks funktsioneerib ühiskond hästi ainult kulgedes – inimese, ühiskonna ja looduse koostoimisena. Kulgemist võrdlevad nii Laozi kui ka Kongzi veega. Kongzi kirjutab: „ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl (IX 17)” Laozi sulest väljub sama mõte nõnda: „kulgemise võrdluspilt taeva all / jõed ja ojad mere suunas voolavad ( XXXII)” Veel sõnastab Laozi järgmised read: „ülim headus on kui vesi /…/ ta ei võistle / ta läheb sinnagi / mida peetakse halvaks / nõnda ongi kui kulg (VIII).” Kongzi jaoks peab kulgemise saavutamiseks terve ühiskond tervikuna kulgema: inimesed, riigiametnikud ja valitseja. Ainult inimlikkuse, pojalikkuse, kommete täitmise, ihadest vabanemise, iseseisvumise, kulgemise poole püüdlemisega ja teistele eeskujuks olemisega saab iga üksikisik kulgeda, ka kogu rahvas. „Õpetaja kulg, see on ustavus / see on heatahtlikkus (V);” „püüdle kulgu / pea väge / vasta inimlikkusele (VII 6).” Kui kulg on käes, siis peab seda kombekohaselt, pojalikult ja südamesirgelt kaunistama. „Ole vahetu ja avameelne / armasta õppida / kuni surmani / kaunista kulgu (VII 13);” taeva all on kulg / ilmuta end / taeva all ei ole kulgu / varja end.” Kuid ennast häbenedes pole kulgemine võimalik. „Haritlane ihkab kulgeda / ometi häbeneb kehva rõivast ja toitu / mis mõtet temaga juttu teha (IV 9)”. Veel jagab Kongzi õpetussõnu, kuidas kulgemisega saada rikkaks ja vabaneda vaesusest: „Rikkus ja tähtsus / inimesed ihaldavad neid / neid ei saada / kulgemiseta / vaesus ja tühisus / inimesed jälestavad neid / neis ei vabaneta / kulgemiseta”. Kui Kongzi tekstides avaldub või ei avaldu kulgemine ainult inimese või ühiskonna tasandil, siis Laozi jaoks on kulgemine laiem mõiste. „Kulg on õrn / ometi kuludes kulumatu /…/ ma ei tea / kelle laps ta oli / tema oli / enne valitsejat (IV);” „kulg on püsinimeta / loomulik ja imeväike / taeva all ei ole võimu / teda alla suruda (XXXII);” „kulgetav kulg on püsitu kulg (I)” Ehk siis ürgne, pidev protsesess, millega ühiskond ja inimene ühineda võivad. Laozi jaoks on kulgev inimene kulgemisega üks: „kulgeja on sama mis kulg (XXIII).” Seetõttu ei kirjelda ta kulgevat inimest või ühiskonda, vaid üleüldist looduse kulgemist, et inimene saaks ennast sinna sobitada. „Inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu (XXV).” Valitseja mängib ühiskonna kulgemise juures tähtsat rolli. Konzi väidab, et ühiskond toimib hästi, kui valitseja on inimlik, kombekohane ja aus, olles nõnda teistele eeskujuks. „Teed iseenda sirgeks / suudad teisi valitseda / ei tee ennast sirgeks / kas saad teisi sirgeks teha (XIII 13).”„Valitseda / see on sirge olla / juhid sirgelt / kes söendab olla kõver (XII 17);” „soovid head/ rahvas saab heaks (XII 19);” „anda eeskuju / ergutada (XIII 1).” Lisaks on hea valitseja tunnus positsioonist loobumine, kui olukord riigis käib alla: „kulgeb/ teenib valitsejat/ kui ei suuda/ lahkub/ sellest ütlen/ suur ametimees (XI 24).” Valitseja peaks peegeldama ühiskonnas toimuvat: „sada hõimu elab külluses / kas tohib valitseja olla puuduses / sada hõimu ei ela külluses / kas tohib valitseja olla külluses (XII 10).” Liberaalsem Laozi arvab aga, et ühiskonna toimimiseks peab valitseja rahvale vabaduse andma. Ainult siis inimesed täidavad oma kohust. „Mina ei toimi / rahvas muutub ise / mina naudin rahu / rahvas saab ise sirgeks / mina ei pinguta / rahvas saab ise jõukaks / mina olen soovideta / rahvas saab ise loomulikuks (LVII).” Lisaks on Laozi tekstis huvitav lõik, mis väidab, et inimlikkus, õiglus ja kombed – need, mille puudumise kirjeldamisega ja likvideerimisega tegeles Kongzi, tekkisid kulgemisest kõrvalekaldumise tagajärjel. „Kadus kulg / järgnes vägi / kadus vägi / järgnes inimlikkus / kadus inimlikkus / järgnes õiglus / kadus õiglus / järgnes komme / komme on ju usalduse kõlustumine / kuid ka korratuse pealik (XXXVIII);” „hülga tarkus jäta väitlus / rahvale sajakordne kasu / hülga õiglus jäta inimlikkus / rahvas pöördub austama ja armastama / hülga edu jäta osavus / röövlid vargad puuduvad (XIX)” Lisaks ütleb Laozi: „kui valitsejad temas (Taos) püsiksid / musttuhanded ise alluksid (XXXII)” Kuid eeskujuks ei tooda mitte ainult valitsejat, vaid igat ühiskonna liiget ning tema suhtumist ning igapäevast käitumist. Kongzi arvates toimib ühiskond hästi, kui elanikkonna moodustavad tahejõulised inimlikud inimesed, kelle vahel kohtuasju ei eksisteeri. „Väepealik / teda saab jõuga kõrvaldada / tavaline mees / tema tahet ei saa jõuga murda (IX);” „inimlikkus teeb kodukoha ilusaks (IV 1);” „kuulata kohtuasju/ selles olen nagu teised/ peaks olema nii / kohtuasju ei ole (XII 13).” Samas nendib, et kulgemises ei suuda rahvas kaua püsida: „keskmine tavaline/see vast vägi/seda ülimal määral/ rahvas harva/ jõuab kaua (VI 29).” Laozi ühiskonna toimimise kirjeldustes ilmneb ühiskonna toimimine pigem tegemata, ihkamata jätmises, samas oma keha eest hoolitsedes. „Ärgu ülendatagu võimekaid / rahvas ei võistle / ärgu hinnatagu haruldusi / ning rahvas ei varasta / ärgu nähtagu ihaldatavat / ning rahva süda pole rahutu / sellepärast õnnis inimene valitsedes / jätab tühjaks südamed / paneb täis ent kõhud / jätab nõrgaks püüud / teeb ent kõvaks kondid / ning rahvas ei mõista ega ihka (V);” „kui sa nagu oma keha / hindad taevaalust / sinu hoolde anda võiks / taevaaluse (XIII).” Kongzi arvates on keel koos muusikaga kultuuri alustala. Rääkimisel ilmneb lihtinimlikkus või siis vastupidiselt kohasus koos õilsa inimlikkusega. „Ma ei tea / kas ta on inimlik / sõnaosavus / mis sel mõtet (V 5)” Kuigi väidab ka, et sõnaosavusta ei saa tänapäeval hakkama: „ei ole palvelugeja Tuo sõnaosavust /…/ niisugusel on raske olla üle tänapäevast (VI 16).” Kongzi’l on keelt vaja selleks, et valitseja saaks rahvale eeskujuks olla. Laozi peab tähtsaks kõnetut kõnet: „Loomulik kõne on hääletu (XXII)” või sõnatut õpetamist: „Sõnatu õpetus / kasu toimimatusest / vähesed jõuavad selleni taeva all (XLIII).” „Mõistja ei räägi / rääkija ei mõista (LVI).” Kuid lisab, et kui juba rääkida siis korrektselt: „Hea kõnemees ei räägi vigaselt (XXVII).” Mõlema mõtleja jaoks kulgeb hästi funktsioneeriv ühiskond. Küll aga tegelevad Kongzi ja Laozi kulgemise erinevate aspektidega. Kongzi tegeleb maisemate ja ühiskonnasiseste probleemidega. Näiteks olid kulgeva ühiskonna liikmetel (eriti valitsejal) vajalikud järgmised isiksuseomadused: inimlikkus, pojalikkus, kombekohasus, eeskujulikkus. Ka keel oli valitseja eeskujuks olemise vahend. Vastupidiselt Laozi’le, kes tunnustas sõnatut õpetust. Laozi vaatles kulgu kui looduslikku printsiipi, milles ühiskond oli lihtsalt üks osa. Valitseja roll oli pigem kulgemise soodustaja. Lisaks ajalisele vastupidavusele teeb tekstid veel väärtuslikumaks fakt, et nii Kongzi kui ka Laozi pole konkreetsed autorid, vaid pseudonüümid paljude haritlaste kombineerunud mõttevooludele. Kokkuvõttes on imekspandav kui maisete ja praktiliste küsimustega tegelesid Hiina varajased filosoofid juba 2500 aastat tagasi.

Füüsika kirjutis. Miks on tarvis füüsikat õppida?

Fantaseerida võib, et meie 93 miljardi valgusaasta suurune Universum on üks aineosake Ugala teatri telliskivis, mis paikneb palju suuremas multiversumis. Või hoopis üks paljudest metagalaktikatest kosmilises googolpleksis googolplexsi sees või mõne hiiglasliku S.W. Hawkingi peas paiknevate ajurakkude struktuur. Võib kujutleda, et 14 miljardit aastat tagasi toimunud Suur Pauk, kus aine antiannihileerus antiainest, oli vaid õnnestunud katse hiiglaslikus CERNis lõhkuda lõhkumatu osake – kvark. Teha tihe tühjus pooleks, polariseerida vaakum, tekitada potentsiaalide erinevus ülitühjuses. Fantaseerida saab ka, et igas aatomituumas on kvarkide sees peidus universum, kus on Avogadro arvu jagu tähti jagunenud 170 miljardisse galaktikakasse ning kõige pisema elementaarosaksese äärealal paikneva tähe ümber tiirleb oma koduplaneedil teadvus ja naer. Või on hoopis meie Universum nagu elektron, mis Schrödingeri kassi kombel vaatleja olemasolust sõltub ja ei sõltu ka? Hüpoteesil, et universum on kui aineosake pole kahjuks katselisi ega ka teooreetilisi tõestusi. Katselise tõestuse jaoks jääb maailmaruumi ääreala meile jaoks liiga kaugele ning väikseim aineosake jagamatuks. Suitsevad vaid teoreetikute ajud. Meil pole Kõiksuseteooriat, mis liidaks mega ja milli üheks tervikuks. Makromaailmas toimib gravitatsiooniline ja elektromagenetiline vastasikmõju, mikromaailmas aga tugev ning nõrk vastastikmõju ja määramatuseprintsiip. Kui oleks võimalik leida puutepunkte üldrelatiivusteooria ja kvantmehhanika vahel, siis võiks Universum isegi olla killuke Ugalast mõnes multiversumis. Mustad augud on pisikesed ja suure gravitatsiooniväljaga, seetõttu on teoreetiliseks kokkupuutepunktiks Einsteini ja mummumaailma vahel. Ka Suure Paugu eelsel hetkel pidi aine või ainetus olema koondunud väga tihedalt väikesesse ruuminurka. Lisaks on gravitatsioonilise vastastikmõju selgitamine gravitonide vahetamise abil üheks puutepunktiks kahe teooria vahel. Kuid midagi silmaga nähtavat või käega katsutavat me selles vallas ilmselt isegi lõpmata pika aja pärast teada ei saa. Gravitatsioon on austraallasi maakeral hoidnud juba pikemat aega, ka mõttemaailma on olnud gravitatsiooni kütkes juba päris kaua. Lapikmaa muutus geotsentriliseks, siis asetus Päike juba päikesesüsteemi keskele ning kui Gordano Bruno julges kinnistähte kuplit inimkonnalt kergitada, sai ta tuleriidal põletatud. Herschel asetas Päikese Linnutee keskmesse. Kuid esialgsed ootused maailmaruumi piirdumisest Linnuteepiiridega osutusid jällegi liiga tagasihoidlikuks. Kosmoloogiline printsiip, mille Bruno esialgselt sõnastas küll tähtede kohta, kehtib tänapäeval suuremas mastaabis. Ilmselt just galaktikate ja nende vahelise ruumi vaheldumise lõpmatusest

koorub välja aegruumide korduvuse idee metagalaktikate, universumitest lapiteki või kõrvuti asetsevate aegruumi mullide näol. Aegruum küündib lõpmatuseni, kuid osakesed saavad ainult lõplikul hulgal ennast ümberorganiseerida, seepärast võib oletada, et meie aegruum eksisteerib koos naaberaegruumidega. Pärast Suurt Pauku jahtumise ja paisumise tagajärjel sai termodünaamiline tasakaal rikutud ning kvargid hakkasid liikuma kaose poole – struktureeruma, moodustama neutoneid ja prootoneid, vesinikutuumasid kuni tähtedeni välja. Hetkel sarnaneb arvutimudelitega loodud Universumi struktuur mesilaskärje, interneti või ajurakkude võrgustikuga. Putukad jõudsid esimesena Universumi järel ideaalse kaose struktuurini, teisena finišeerusid biomolekulide keerulised kombinatsioonid ning kolmandana peab sammu tehislik-teadmistevõrgustik Internet, mis on inimkonna vähenevate ajurakkude kompensiatsioon. Miks ei võiks Universum olla Suure Stephen Hawkingi aju või vastupidi? Universumi kasvamine on küll sarnane sotsiaalsete, bioloogiliste ja tehislike võrgustike kasvamisele, aga galaktikagruppide, tumeaine ja mustade aukude võrdlemine ajurakku ehitusega on hetkel veel vaid juhuslik ja ennatlik seos, mida subjektiivsel teadvusel meeldib luua. Universumi galaktikates paiknevad tähed kiirgavad tänu sisemistele tuumareaksioonidele valgust, mis on teatavasti duaalsuse printsiibi kohaselt elektomagnetlaine või footon. Olenemata sellest, et enamus meile teadaolevast ruumist on täis tumedat ainet, liigub valgus ruumis ning kannab meieni informatsiooni ruumi äärealadelt. Järelikult on terve meile teadaolev aegruum täis kvantosakesi – footoneid, mis alluvad kvantmehhaanika veidratele reeglitele. Järelikult võib toimida ka aegruumis tunneliefekt, kus valgusosake ületab elektroni kombel läbi talle läbipääsmatud takistused, mustkunstnikuna läheb seinast läbi või pöördub tuldud teed tagasi. Valgus võib Shrödingeri kassina käitudes kord olla siin, kord hoopis ajas tagasi minna ja siis natuke jälle ette tõtata, aga seda inimsilm vaadelda ei suuda. Kas peakski? B. Carteri „inimkeskse Universumi” printsiip ütleb meile, et Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene (vaatleja). Meie päikesesüsteemis on ainult üks Päike, mis ei kiirita meid liigselt ning on hoidnud meid oma gravitatsiooniga juba miljardeid aastaid Liblikaefektivabal orbiidil ja seeläbi hoidnud planeedi temperatuuri stabiilsena. Ja mitte ainult valkude ning vee, vaid ka teadvuse tekkeks. Teadvus, mis suudab tänu biomolekulidele, elektronide tasakaalutusele liigutada informatsiooni kuumusest, külmusest, valust, emotsioonidest, maitsetest kõigest füüsikalisest subjektiivsena inimese ajju. Ometigi tahab teadvus teaduse abil välja murda subjektiivusest ja uurida objektiivselt maailmaruumi – seepärast ongi füüsika ja matemaatika oma lihtsuses nii keerulised õppained, et nad on nii objektiivsed, inimlik faktor on välja lülitatud. Kuid inimestel on kombeks läheneda ikka läbi enda isegi kõige objektiivsematele faktidele – pookida objektiivsele loole külge tükike kaosest enda seest ja seepärast ilmselt on õpetaja töö samal ajal humoorikas ning hooga kätt vastu pead liigutav. Huvitav, mida tunneks inimene, kes suudaks üheaegselt tunnetada oma kehas toimuvaid keemilisi ja füüsikalisi protsesse ning teadvuse seisundeid. Metabolismi ehk aine-ja enegiavahetuse kulgu, sünapsite vahelist informatsiooni vahetust, gravitonide suhtlust maapinnaga, rakkude uuenemist, potentsiaalide erinevust rakumembraanis, DNA ning valkude sünteesi, uue vere moodustumist, iga liigse liikumisulatust, silma võrkkestast informatsiooni jõudmist ajju, lünfi- ja vereringet, ümbritsevadi lõhnu ja helisid. Samal ajal olles hinnangutevabalt teadlik kalduvusest subjektiivsusesse langemisest. Taolisel inimesel ei jääks muud midagi üle, kui lihtsalt naerda. Kõige imelisem inimteadvuse väljendus on huumor, mis viib otse naeru juurde, ilma ülitunnetuseta. Keemiliste sünapsite kaudu ruttab signaal ühest aju- ja kehapiirkonnast teise, informatsioon töödeldakse, hetkega hinnatakse olukord, ajju ilmub seos kogutud elukogemuste baasil, ühe millisekundi jooksul avaneb suu, õhus olevad osakesed saavad liigutatud häälepaelte toimel, energia kandub ruumis sfääriliselt laiali ning põrkub kaaskulgejatelt tagasi – naer. Huumor on midagi, mis kutsub ümbritsevates inimestes korraks esile eelnevas lõigus kirjeldatud seisundi ning ümbitsevad teadvused saavad naerda või vähemalt muheleda lõdvestunult. Peent huumorit saab luua ainult siis, kui teadvus on loobunud geotsentrilisest maailmatunnetusest ning liikunud edasi kaasaegse kosmoloogia lõputusse Universumisse. Universumi kujutlemine kvargina või vastupidi aitab inimesel meeles pidada oma kübemelisust ja suurust korraga, mis omakorda võimaldab hakkama saada kinnistähtede sfääri kaotamisest tingitud hetkelisest teadvuselaienemisega kaasnenud peapööritusest. Kübemelisust kosmilises ruumis ja suurus mummudemaailmas. Biomolekulide arengu tippsaavutusena saame igal aastal teha tiiru ümber Päikese, omada evolutsiooni tippsaavutusi – silmi, kõrvu, rakke, DNAd. Tunnetada igapäevaselt gravitatsiooni toetavat mõju liikumisel, vahetada isiklik aine välja iga seitsme aasta jooksul, nautida ümbritsevate elektromagnetlainete mitmekesisust, olla tänulik tasakaalututele elektronidele tehtud töö eest, lasta oma fantaasial lennata multiversumites, kujutada universumit ühe suure ajuna, tunda ära seaduspärasusi Liblikaefektis, panna tähele nagu ühele tõelisele rändurile kohane, olla kohal aegruumis, luua lugusid ja mudeleid – just eelnevate põhjuste pärast on vaja füüsikat õppida.