Vähem on rohkem. Mida me tegelikult vajame?

Eile käisin õues jooksmas. Ilus oli. Õhk täitis mu kopsud oma värskusega. Ma armusin üha uuesti ja uuesti looduse imetabastesse värvidesse. Eriti sellesse, kuidas päikeseloojang Emajõelt mu silmadesse peegeldus. Teel koju haaras üks mõte mind endasse. Ja ma ei saanud enam sellest mõttest lahti. Oota. Ma naudin ju hetkel jooksmist nii väga. Miks ma pean üldse tennist mängima? Või basseinis ujuma? Või jõusaalis käima? Mida ma tegelikult vajan? Võib-olla ei ole seda üldse palju. Ja siin karantiini tingimustes, kõik eluliselt mittevajalik ei ole nii või teisiti kättesaadav. Niisiis otsustasin välja uurida, mida me tegelikult vajame? Väikese uurimistöö tulemusena selgus, et inimestel on nii palju vajadusi. Nii palju. Ja me kõik teame, et peame pidavalt hingama hapniku, jooma 2 liitrit vett päevas, sööma 2000 kcal, magama 8h, tegema vähemalt 3x nädalas 30 min aeroobset trenni. Meil on vaja ennast ja teisi armastada. Ja tunda, et ka meid armastatakse. Me otsime tarkust, ilu ja elu mõtet ja ehk isegi valgustumist… Lihtne google otsing paljastas, et juba 80 aastat tagasi painas see sama küsimus ühte meest nimega Abraham Maslow. Sügavalt. Ja tõsiselt. Inimvajaduste Püramiid nägi esmakordselt ilmavalgust  aastal 1943, mil Maslow avaldas selle akadeemilises artiklis nimega “Motivatsiooniteooria”. Alates sellest ajast on see lihtne must-valge püramiid muutunud üha värvilisemaks ja täpsemaks. Aastal 1970 lisas Maslow ise oma püramiidkujulisse hierarhiasse kolm lisaastet. Ta lisas tunnetuslikud ja esteetilised vajadused. Ja üleloomulikud, tavalise taju piire ületavate kogemuste vajadused. Ja tuleb välja, et see püramiid on põhjusega püramiid. See ei ole ruut. See ei ole ring. See on püramiid. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et maja ei saa ilma vundamendita ehitada – ainult siis, kui baasvajadused on rahuldatud, ainult siis on võimalik sisendeda spirituaalsetesse sfääridesse. Füsioloogilised vajadused moodustavad selle laia põhja püramiidi allosas. Me peame hingama hapnikku, jooma vett, sööma toitu. Ja meil peab olema soe ruum, kus magada ja seksida. Ja tunda end turvaliselt. Näiteks kaitstud surmava viiruse eest. Püramiidi esimeses versioonis moodustasid alumise kihi bioloogilised ja füsioloogilised vajadused koos vajadusega turvalisuse järgi. Pärast seda, kui Maslow täiendas oma püramiidi kolme uue staadiumi võrra, siis armastuse ja kuuluvuse vajadus kategoriseerus ümber baasvajaduseks. Me vajame armastust. See on sulaselge. Sõprus. Intiimsus. Perekond. Kogukond. Aktsepteerimine. Ja me vajame austust. Eneseaustust. Väärikust. Saavutust. Meisterlikkust. Iseseisvust. Ja seda, et teised austaksid meid. Staatust. Prestiiži. Ja kui kõik eelnevalt mainitud vajadused on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik siseneda spirituaalsetesse sfääridesse. Aastal 1943, püramiidi esimeses versioonis oli eneseteostus kõige kõrgem võimalik vajadus Maslow hierarhias. Endaga kooskõlas olemine ja oma potentsiaali realiseerimine – see tundus olevat kõige kõrgem spirituaalne asi, mida üldse saavutada on võimalik. Kuid nagu kasvas Abraham Maslow, nii kasvas ka püramiid, mida ta siis oma uue arusaama kohaselt reaalsusega vastavusse viia püüdis. Tunnetuslikud, esteetilised ja üleloomulikd vajadused lisati püramiidi ülemisse ossa. Me peame teada saama. See sügav soov ammutada uusi tarkusi, saada asjades aru, mõista – see avaldub meie näpuotstes, kui trükime järjekordse küsimuse google-i otsigumootorisse. Uudishimu. Avastamine. Tähenduste otsimine. Erudeeritud erutus. Nagu mu armas sõbranna tavatseb kutsuda seda külmaväinaid tekitavat tunnet, kui midagi uhiuut valgustab ta teadvust. Ja me vajame ilu. Otsime ilu täpselt sama moodi nagu teadmisi. Tasakaal. Vorm. Rütm. Kujutletavad sipelgad jooksevad mööda mu selga üles ja alla, kui vaatan Hilma af Klinti maale. Täpselt sama juhtub, kui kuulan tuhandendat korda Arvo Pärdi pala “Für Alina”. Nüüd helendab püramiidi tipus vajadus millegi üleloomuliku, millegi tavalist teadvust ületava järele. Täielik isetus. Enesesalgamine. Egost vabanemine. Ilma eelarvamusteta. Inimene, kes on nõnda kaugele jõudnud, ei tripi seentega lõbu pärast.  Vaid sellepärast, et ta soovib sulanduda ühte looduse terviklikkusega. Tunda seda ühendust. Kogu universumiga. Looduse intelligentsusega. Millegagi, mida lihtsalt ei ole võimalik sõnadega väljendada. Paljud inimesed on nõnda kaugele jõudnud. Nagu näiteks Paul Stamets. Maria Montessori. Mahatma Gandhi. Yayoi Kusama. Martin Luther King. Laozi. Või Albert Einstein. Inimene, kes on kõik püramiidi allpool asetsevad vajadused rahuldanud, muutub kanaliks, või majakaks pimeduses, või valguseks tunneli lõpus, et näidata teistele õige teeots kätte sellel eneseteostuse rännakul.  Mulle lihtsalt nii väga meeldib, kuidas Mike Booth võtab paari sõnaga kogu selle püramiidi taga peituva idee kokku: “Maslow lihtne, kuid ilus visuaalne vihje on lisaks kõigele veel portree looduse keerukusega harmoonias elatud elust.” Aga ei saa mainimata jätta, et tänapäeva kontektstis tundub see püramiid ikka veel kuidagi poolik. Nagu oleks paar kihti puudu. Tehnoloogilised vajadused. Aku. Wifi. Internet. Sotsiaalmeedia. TikTok. Instagram. Kas me saame 21. sajandil ilma internetita hakkama? Huvitav, mis siis juhtuks, kui homme enam internetti ei oleks? Kui kaua Sina vastu peaksid 24 min? 18 päeva? 2 kuud? Enne seda, kui ma hakkasin seda blogipostitust kirjutama, siis mõtlesin, et inimestel pole üldse palju vaja. Hingame natuke, tarbime vett, sööme veidi ja oleme oma soojas ruumis. (Koos wifiga.) Ja voila! Valgustumine. Kui palju Sul hetkes elamiseks ikka vaja on? Mitte just väga palju. Ütleks talupoja tarkus. Maslow aga nii ei arva. Baasvajaduste ja vajaduse järgi loomulikku taju ületavate kogemuste järele – nende vahel on nõnda palju samme. Lause kuus. Nii nähtamatud on need vahepealsed vajadused. Aga samas nõnda olulised. Tuleb välja, et inimvajaduste kontektsis ei ole õige väita, et “vähem on rohkem”. Sest rohkem on hoopis vähem. Ainult siis kui iga väiksemgi vajadus on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik vabaneda nende vajaduste tekitatud piirangutest. Ja kogeda spirituaalset vabadust. Seda, et Sind ei ole enam olemas. Sina oled surnud. Ego on surnud. Võib tekkida küsimus, et kas sellise seisundi saavutamiseks on meil just väga palju vaja? Ei. Nii et vähem on ikkagi rohkem?