Hüvasti rattaringlus. Vajan oma ratast

On augustikuumus. Päike lõõmab. Ja higinire valgub blondiks pleekinud juuste vahelt mööda oimusagarat üha alla poole. Gravitatsioon. Ratas läheb kuidagi raskelt edasi. Juba mitmendat päeva. Õhk on lahkunud mu tagarehvi sisemusest. Põmm. Ja tunnen, kuidas kodar krigiseb vastu maad. Nii ma siis jätsingi ratta maja seina najale seisma. Kas ma saan ilma rattata hakkama? Kas ratas on miski, mida ühel inimesel on tõesti tarvis? Võib ju üks minimalistlike kalduvustega Noor pensionär mõtiskelda. Bolt on ju olemas. Ja elektrirattad. Nende ringlus. No need rattad Tartus, mida alguses tasuta kasutada sai, aga mida siis teismelised nalja pärast põlema panid. Ja siis enam ei saanud tasuta. Sõita nende ratastega. Ja jala saab ju ka kõndida. Ratas tundus olevat liig palju. Ja mõtlesingi siis, et kui ma ta parandusse viingi, siis tahaks ju korvist loobuda ja pakikast loobuda ja pidurist loobuda ja kellast loobuda ja ketikaitsmest loobuda. Ja raam roostetab. Ja äkki on päris rehv täitsa katki. Nii mu ratas seisiski mõned kuud. Täpsemalt augusti keskpaigast kuni tänaseni. Eurorahadega kauniks krohvitud maja seina najal. Nagu hernehirmutis põllul. Nõnda staatiliselt. Liikumatult. Tardununa. Ühe korra liigutasin seda, et naabri aknale koputada, kui jälle võtmed tuppa olin unustanud. Ja see oligi kõik. Kolm kuud. Mõlgutasin oma minimalistlikke mõtteid. Kuni ratas selles septembrirahes roostetas. Ja oktoobri masenduses mädanes. Ja novembri lörtsis kõdunes. Et kas olla või mitte olla. Kas omada ratast või mitte omada ratast? Kas ratas on midagi fundamentaalset? Midagi eksistentsiaalset. Nagu õhk. Või vesi. Ja täna otsustasin, et on. Mul on ratast vaja. Jala on väga tore kõndida. Ma ei ütle midagi. Eriti kui on aega. Ja saab rahulikult. Nõnda zenilt, nõnda gravitatsiooni igal sammul tunnetades, kõndida. Miks  siis üldse ratast vaja on, kui kõndida on nõnda zen? Võid Sa küsida. Täna aga otsustasin, et mul on oma ratast vaja. Kiire oli. Ja mul oli kümme minutit aega, et jõuda punktist A, punkti B, käies vahepeal läbi puntist C. Nagu ikka. Nagu igal argipäeval. Olgugi et täna oli laupäev. Ja nii ma siis soetasin ratas.tartu.ee leheküljelt järjekordse kaheeurose rattaringluse pileti. Sest aastapiletit mul pole. Ja soetadada seda ka polnud mahti olnud. Eelkõige oma ratta vajaduse kahtluse varjundis. Nii ma siis soetasin selle pileti. Oma nutitelefoni Safari browseris ebamugavalt õiget kohta otsides. Sest Äpis pole see ju võimalik. Pileti soetamine ma mõtlen. Toksin rattakoodi sisse. Käis selline pling-pling heli. Sadul on liiga kõrge. Kohmitsen, sada asja käes, sadula madalamaks. Paljad käed külmetamas. Vahepeal on jõudnud veel üks pling-pling käia. Ratas on jälle end dokki parkinud. Ma juba sisemiselt röögatasin selle Veeriku Selveri ees. Käi ****** rattaringlus. Sisestasin siis uuesti oma külmast lõhenevate kätega dokis selle ratta. Neutrogena kätekreemi oleks tarvist. Ronin ratta selga. Vajutan pedaali alla. Ja saan aru, et selles elektrirattas ei ole elektrit. Ja igaüks, kes on sõitnud Tartu rattaringluse rattaga, teab, et kui Tartu rattaringluse rattas ei ole elektrit, siis see on sama hea kui sõidaks keskajal kaarikuga, millele pole hobust ette rakendatud. Okei. Kümnest minutist, mis mul oli aega, et punkti C jõuda, oli juba omajagu kulunud. Mu ärritunud meel juba visualiseeris, kuidas on oma ratta sadulasse, mis on täpselt õige kõrgusega, ja mis on nõnda minimalistlik ja kerge, kuidas on selle ratta selga istuda ja siis lihtsalt sõitma hakata. Lihtsalt hakata liikuma. Nõnda pingevabalt. Nõnda zenilt. Täpselt samamoodi nagu jalutades. Nagu paradiis tundus see siis. Õndsus ise. Aga selle asemel pidid reaalsusega silmitsi seisma. Üks ühele. Boksimatš Tartu rattaringluse elektrirattaga. Okei. Dokkisin selle tühja ratta uuesti ära. Nõnda surusin selle ratta hooga sinna dokki. Nagu lükkaks kakskümmend aastat tagasi jaanuaris hangest žigulid välja. Sedasi kottpimedas. Valisin järgmise ratta. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Tagurdasin ratta dokist välja. Kohmitsesin end sadulasse, mida ma seekord ei viitsinud õigele kõrgusele sättida. Ja vajutasin pedaali alla. Kabuum. Ka sellel rattal oli aku tühi. Ah ***** kah. Sõitsin siis järgmise parklani. Dokkisin ratta. Juba kaugelt nägin, et seal seisab teine ratas veel. Lootuses, et selle aku on täis. Sisestasin koodi äppi. Pling-pling. Ja oh üllatust. Oh üllatust. Ja ega ma ei oodanudki, nagu Monty Python juustupoes juustu ostes, et selles rattas akut on. Ja ratas ütleski mulle: “Low battery, unable to undock the bike.” Voila. Ja oligi otsustatud. Mul on oma ratast vaja. Viisin selle juba täna parandusse. Tandemisse. Hüvasti rattaringlus. Hüvasti Bolt. Luban nüüd, et hoian oma ratast kui oma silmatera. Nõnda soojas. Sama pedantselt raami lapiga nühkides kui Itaallased oma tänavaid.