Laozi vs Kongzi. Daodejing vs Lunyu.

Mõlema õpetlase jaoks funktsioneerib ühiskond hästi ainult kulgedes – inimese, ühiskonna ja looduse koostoimisena. Kulgemist võrdlevad nii Laozi kui ka Kongzi veega. Kongzi kirjutab: „ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl (IX 17)” Laozi sulest väljub sama mõte nõnda: „kulgemise võrdluspilt taeva all / jõed ja ojad mere suunas voolavad ( XXXII)” Veel sõnastab Laozi järgmised read: „ülim headus on kui vesi /…/ ta ei võistle / ta läheb sinnagi / mida peetakse halvaks / nõnda ongi kui kulg (VIII).” Kongzi jaoks peab kulgemise saavutamiseks terve ühiskond tervikuna kulgema: inimesed, riigiametnikud ja valitseja. Ainult inimlikkuse, pojalikkuse, kommete täitmise, ihadest vabanemise, iseseisvumise, kulgemise poole püüdlemisega ja teistele eeskujuks olemisega saab iga üksikisik kulgeda, ka kogu rahvas. „Õpetaja kulg, see on ustavus / see on heatahtlikkus (V);” „püüdle kulgu / pea väge / vasta inimlikkusele (VII 6).” Kui kulg on käes, siis peab seda kombekohaselt, pojalikult ja südamesirgelt kaunistama. „Ole vahetu ja avameelne / armasta õppida / kuni surmani / kaunista kulgu (VII 13);” taeva all on kulg / ilmuta end / taeva all ei ole kulgu / varja end.” Kuid ennast häbenedes pole kulgemine võimalik. „Haritlane ihkab kulgeda / ometi häbeneb kehva rõivast ja toitu / mis mõtet temaga juttu teha (IV 9)”. Veel jagab Kongzi õpetussõnu, kuidas kulgemisega saada rikkaks ja vabaneda vaesusest: „Rikkus ja tähtsus / inimesed ihaldavad neid / neid ei saada / kulgemiseta / vaesus ja tühisus / inimesed jälestavad neid / neis ei vabaneta / kulgemiseta”. Kui Kongzi tekstides avaldub või ei avaldu kulgemine ainult inimese või ühiskonna tasandil, siis Laozi jaoks on kulgemine laiem mõiste. „Kulg on õrn / ometi kuludes kulumatu /…/ ma ei tea / kelle laps ta oli / tema oli / enne valitsejat (IV);” „kulg on püsinimeta / loomulik ja imeväike / taeva all ei ole võimu / teda alla suruda (XXXII);” „kulgetav kulg on püsitu kulg (I)” Ehk siis ürgne, pidev protsesess, millega ühiskond ja inimene ühineda võivad. Laozi jaoks on kulgev inimene kulgemisega üks: „kulgeja on sama mis kulg (XXIII).” Seetõttu ei kirjelda ta kulgevat inimest või ühiskonda, vaid üleüldist looduse kulgemist, et inimene saaks ennast sinna sobitada. „Inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu (XXV).” Valitseja mängib ühiskonna kulgemise juures tähtsat rolli. Konzi väidab, et ühiskond toimib hästi, kui valitseja on inimlik, kombekohane ja aus, olles nõnda teistele eeskujuks. „Teed iseenda sirgeks / suudad teisi valitseda / ei tee ennast sirgeks / kas saad teisi sirgeks teha (XIII 13).”„Valitseda / see on sirge olla / juhid sirgelt / kes söendab olla kõver (XII 17);” „soovid head/ rahvas saab heaks (XII 19);” „anda eeskuju / ergutada (XIII 1).” Lisaks on hea valitseja tunnus positsioonist loobumine, kui olukord riigis käib alla: „kulgeb/ teenib valitsejat/ kui ei suuda/ lahkub/ sellest ütlen/ suur ametimees (XI 24).” Valitseja peaks peegeldama ühiskonnas toimuvat: „sada hõimu elab külluses / kas tohib valitseja olla puuduses / sada hõimu ei ela külluses / kas tohib valitseja olla külluses (XII 10).” Liberaalsem Laozi arvab aga, et ühiskonna toimimiseks peab valitseja rahvale vabaduse andma. Ainult siis inimesed täidavad oma kohust. „Mina ei toimi / rahvas muutub ise / mina naudin rahu / rahvas saab ise sirgeks / mina ei pinguta / rahvas saab ise jõukaks / mina olen soovideta / rahvas saab ise loomulikuks (LVII).” Lisaks on Laozi tekstis huvitav lõik, mis väidab, et inimlikkus, õiglus ja kombed – need, mille puudumise kirjeldamisega ja likvideerimisega tegeles Kongzi, tekkisid kulgemisest kõrvalekaldumise tagajärjel. „Kadus kulg / järgnes vägi / kadus vägi / järgnes inimlikkus / kadus inimlikkus / järgnes õiglus / kadus õiglus / järgnes komme / komme on ju usalduse kõlustumine / kuid ka korratuse pealik (XXXVIII);” „hülga tarkus jäta väitlus / rahvale sajakordne kasu / hülga õiglus jäta inimlikkus / rahvas pöördub austama ja armastama / hülga edu jäta osavus / röövlid vargad puuduvad (XIX)” Lisaks ütleb Laozi: „kui valitsejad temas (Taos) püsiksid / musttuhanded ise alluksid (XXXII)” Kuid eeskujuks ei tooda mitte ainult valitsejat, vaid igat ühiskonna liiget ning tema suhtumist ning igapäevast käitumist. Kongzi arvates toimib ühiskond hästi, kui elanikkonna moodustavad tahejõulised inimlikud inimesed, kelle vahel kohtuasju ei eksisteeri. „Väepealik / teda saab jõuga kõrvaldada / tavaline mees / tema tahet ei saa jõuga murda (IX);” „inimlikkus teeb kodukoha ilusaks (IV 1);” „kuulata kohtuasju/ selles olen nagu teised/ peaks olema nii / kohtuasju ei ole (XII 13).” Samas nendib, et kulgemises ei suuda rahvas kaua püsida: „keskmine tavaline/see vast vägi/seda ülimal määral/ rahvas harva/ jõuab kaua (VI 29).” Laozi ühiskonna toimimise kirjeldustes ilmneb ühiskonna toimimine pigem tegemata, ihkamata jätmises, samas oma keha eest hoolitsedes. „Ärgu ülendatagu võimekaid / rahvas ei võistle / ärgu hinnatagu haruldusi / ning rahvas ei varasta / ärgu nähtagu ihaldatavat / ning rahva süda pole rahutu / sellepärast õnnis inimene valitsedes / jätab tühjaks südamed / paneb täis ent kõhud / jätab nõrgaks püüud / teeb ent kõvaks kondid / ning rahvas ei mõista ega ihka (V);” „kui sa nagu oma keha / hindad taevaalust / sinu hoolde anda võiks / taevaaluse (XIII).” Kongzi arvates on keel koos muusikaga kultuuri alustala. Rääkimisel ilmneb lihtinimlikkus või siis vastupidiselt kohasus koos õilsa inimlikkusega. „Ma ei tea / kas ta on inimlik / sõnaosavus / mis sel mõtet (V 5)” Kuigi väidab ka, et sõnaosavusta ei saa tänapäeval hakkama: „ei ole palvelugeja Tuo sõnaosavust /…/ niisugusel on raske olla üle tänapäevast (VI 16).” Kongzi’l on keelt vaja selleks, et valitseja saaks rahvale eeskujuks olla. Laozi peab tähtsaks kõnetut kõnet: „Loomulik kõne on hääletu (XXII)” või sõnatut õpetamist: „Sõnatu õpetus / kasu toimimatusest / vähesed jõuavad selleni taeva all (XLIII).” „Mõistja ei räägi / rääkija ei mõista (LVI).” Kuid lisab, et kui juba rääkida siis korrektselt: „Hea kõnemees ei räägi vigaselt (XXVII).” Mõlema mõtleja jaoks kulgeb hästi funktsioneeriv ühiskond. Küll aga tegelevad Kongzi ja Laozi kulgemise erinevate aspektidega. Kongzi tegeleb maisemate ja ühiskonnasiseste probleemidega. Näiteks olid kulgeva ühiskonna liikmetel (eriti valitsejal) vajalikud järgmised isiksuseomadused: inimlikkus, pojalikkus, kombekohasus, eeskujulikkus. Ka keel oli valitseja eeskujuks olemise vahend. Vastupidiselt Laozi’le, kes tunnustas sõnatut õpetust. Laozi vaatles kulgu kui looduslikku printsiipi, milles ühiskond oli lihtsalt üks osa. Valitseja roll oli pigem kulgemise soodustaja. Lisaks ajalisele vastupidavusele teeb tekstid veel väärtuslikumaks fakt, et nii Kongzi kui ka Laozi pole konkreetsed autorid, vaid pseudonüümid paljude haritlaste kombineerunud mõttevooludele. Kokkuvõttes on imekspandav kui maisete ja praktiliste küsimustega tegelesid Hiina varajased filosoofid juba 2500 aastat tagasi.