Imelik masin. Mis rikub Tartu Rahu?

Juhtusin õhtul Tartu tühjadel tänavatel kõndima. Vaid üks rulluisutaja vihises vastasuunavööndis must mööda. Juba kaugelt kuulen, et midagi undab. Nagu pesumasin. Või nagu elektriline hambahari. Või tühjus mu peas. Sedasi lõputult ja tuimalt ja häirivalt. Hmm. Mis see küll olla võiks? Mõtlen, kui kõnnin Tartus Lydia hotelli kõrvalt Pirogovi pargi treppe mööda alla Raekoja poole. Mis siin küll nõnda häirivalt undab? Rikub Tartu rahu. Jõuluaeg on ju ka.. Ja see müra raiub oma tüütus monotoonsuses maha eesti ainukese loodusvara – vaikuse. Undab nagu tänavapuhastusmasin. Või nagu sääsk kõrvaaugus. Või nagu emamesilane enne paaritumislendu.

Lähenen Raekojaplatsile. Juba kaugelt paistab selline suur valge tehislik konstruktsioon. Jõuan lähemale. Mingid torud on veetud Suudlevate Tudengite ümber. Pitsitades neid. Justkui aheldades armastajad helevalgesse eraldatusesse. Karantiini. Sajab novembrikuist lörtsi. Või vihma. Ei saagi täpselt aru. Nagu Novembris ikka. Aga mis imelik masin see olla võiks, mis niisugust lärmi teha võiks. Ja. Ja tuleb välja, et see on hoopis üks suur külmkapp. Selline hästi kole suur külmkapp. Mis kohe üldse ei sobi sinna raekojaplatsi ja tehisliuväljaku vahele. Ja teeb sellist lärmi. Kuidas küll ümbritsevad inimesed magada saavad? Öösel ma mõtlen. Aga oleme sellega vist harjunud. Igalühel meist on kodus ju külmkapp. Mis undab. Vahest vaiksemalt. Vahest kõvemini. Külmkapp peab olema. Üks tänapäeva inimene ei saa ilma külmkapita elada. Külmkapp on ühes majapidamises sama fundamentaalne kui kuuse tuppa toomine jõulude ajal. Seda lihtsalt on vaja. Ja nagu igas korralikus kodus, on ka igas endast lugupidavas linnas, külmkappi tarvis. Nagu ka kuuske. Sedasi linna keskele paigutatuna. Olles inimesi ühendav faktor. Täpselt nagu igas perekonnas. Tuues inimesed kokku ja nii. Aga see selleks.

Probleem tegelikult ei ole ju selles väikeses külmkapis, mis natuke undab ja võtab natuke elektrit. Ja segab natuke meie und. Ja häirib natuke meie rahu. Probleem ju nendes suurtes külmkappides, mida meie ühiskond selles post-industriaalses infoühiskonnas vajab. Mõtle korraks kõikidele nendele data-keskustele, mis hoiustavad meie internetiavarustes jagatud kassipilte. Ja mida on tarvis hoida teatud temperatuuril, et need üle ei kuumeneks. Ja elu eest tuleb neid jahutada. Et ei variseks kokku meie sotsiaalmeedia illusoorne reaalsus. Ja internet ei läheks ära. Ja me saaks ikka üha jaburamaks muutuvamaid küsimusi Google käest küsida. Ja Muumitrolle vaadata. Ja et ei variseks kokku Apple, Amazoni ja Facebooki – nende infoajastu hiidide – jätkuv turgu monopoliseeriv kasv. Just data-keskused on tänapäeva kullakaevandused. Võiks isegi öelda, et sõna otseses mõttes. Bitcoin. Ethereoum. Zcoin. Kaevandatakse ju neid.

Aga millist mõju avaldab data-keskuste jahutussüsteemide varustamine elektrienergiaga meie planeedile? Jutud liiguvad, et data-keskused tarbivad juba paari aasta pärast kogu maailma elektrivajadusest ühe kolmandiku. Ja juba mõnekümne aasta pärast võib selle kasvava elektijanu kustutamiseks nende vilkuvate trükkplaatidega varustatud ruumide jahutamine õhku paisata sama palju heitgaase, kui kogu Ameerika Ühendriigid praegu neid heitgaase õhku paiskavad. Aga kuidas siis muuta data-keskusi energiasäästlikumaks, jätkusuutlikumaks, efektiivsemaks, rohelisemaks? Ekraanide vaatamise asemel tagasi küünlavalgele muinasjutte vestma vaevalt et keegi meist taanduda tahab. Näiteks Google kasutab oma data-keskuste jahutamiseks taastuvenergiat. Küll ka Baidu ja Alibaba sinnani kord jõuavad. AI ragistab oma tehislikke halle ajurakke, et muuta protsesse effektiivsemaks. Nagu ka Facebook, kes loob suuremaid keskusi. Kus enam tuled ei vilgu. Ja tuuled ei puhu. Kuid mis on säästlikumad. Olemasolevad keskused puhastatakse serveritest, mida enam vaja pole ja mis imevad mõtetult energiat. Data-keskused viiakse Soome või Alaskale, kus on külmem kliima. Ja seetõttu pole vaja nii palju energiat jahutamisele raisata. Luuakse veesüsteeme serverite jahutamiseks, mis on efektiivsemad kui elektrienergia kasutamine.

Aga äkki hoopis kvantarvuti on see sillerdav lahendus? Täpselt ei oska küll seletada kuidas. Või äkki me peaksime ise vähem postitama. Mingisuguseid blogipostitusi ja nii. Aga nii kaua las Koaalad põlevad Austraalias. Ja las liustikud sulavad Antarktikas. Ja las need korallid pleegivad Suures Vallrahus. Kuniks meie, oma Novembrikuisest lörtsist kergelt rõõsalt õhetavate põskedega haarame külmkapist kohukese, kõnnime Pirogovi trepist rõõmsalt alla ja lähme Raekoja platsile uisutama. Külmkapi tüütut undamist vaigistamas kõlaritest kostuv Ruja Rahu. Kas on seda ilu vaja? Kas on seda lusti vaja? Või äkki peaks hoopis rulluisutama minema? Või küünlavalgel muinasjutte vestma?