Imelik masin. Mis rikub Tartu Rahu?

Juhtusin õhtul Tartu tühjadel tänavatel kõndima. Vaid üks rulluisutaja vihises vastasuunavööndis must mööda. Juba kaugelt kuulen, et midagi undab. Nagu pesumasin. Või nagu elektriline hambahari. Või tühjus mu peas. Sedasi lõputult ja tuimalt ja häirivalt. Hmm. Mis see küll olla võiks? Mõtlen, kui kõnnin Tartus Lydia hotelli kõrvalt Pirogovi pargi treppe mööda alla Raekoja poole. Mis siin küll nõnda häirivalt undab? Rikub Tartu rahu. Jõuluaeg on ju ka.. Ja see müra raiub oma tüütus monotoonsuses maha eesti ainukese loodusvara – vaikuse. Undab nagu tänavapuhastusmasin. Või nagu sääsk kõrvaaugus. Või nagu emamesilane enne paaritumislendu.

Lähenen Raekojaplatsile. Juba kaugelt paistab selline suur valge tehislik konstruktsioon. Jõuan lähemale. Mingid torud on veetud Suudlevate Tudengite ümber. Pitsitades neid. Justkui aheldades armastajad helevalgesse eraldatusesse. Karantiini. Sajab novembrikuist lörtsi. Või vihma. Ei saagi täpselt aru. Nagu Novembris ikka. Aga mis imelik masin see olla võiks, mis niisugust lärmi teha võiks. Ja. Ja tuleb välja, et see on hoopis üks suur külmkapp. Selline hästi kole suur külmkapp. Mis kohe üldse ei sobi sinna raekojaplatsi ja tehisliuväljaku vahele. Ja teeb sellist lärmi. Kuidas küll ümbritsevad inimesed magada saavad? Öösel ma mõtlen. Aga oleme sellega vist harjunud. Igalühel meist on kodus ju külmkapp. Mis undab. Vahest vaiksemalt. Vahest kõvemini. Külmkapp peab olema. Üks tänapäeva inimene ei saa ilma külmkapita elada. Külmkapp on ühes majapidamises sama fundamentaalne kui kuuse tuppa toomine jõulude ajal. Seda lihtsalt on vaja. Ja nagu igas korralikus kodus, on ka igas endast lugupidavas linnas, külmkappi tarvis. Nagu ka kuuske. Sedasi linna keskele paigutatuna. Olles inimesi ühendav faktor. Täpselt nagu igas perekonnas. Tuues inimesed kokku ja nii. Aga see selleks.

Probleem tegelikult ei ole ju selles väikeses külmkapis, mis natuke undab ja võtab natuke elektrit. Ja segab natuke meie und. Ja häirib natuke meie rahu. Probleem ju nendes suurtes külmkappides, mida meie ühiskond selles post-industriaalses infoühiskonnas vajab. Mõtle korraks kõikidele nendele data-keskustele, mis hoiustavad meie internetiavarustes jagatud kassipilte. Ja mida on tarvis hoida teatud temperatuuril, et need üle ei kuumeneks. Ja elu eest tuleb neid jahutada. Et ei variseks kokku meie sotsiaalmeedia illusoorne reaalsus. Ja internet ei läheks ära. Ja me saaks ikka üha jaburamaks muutuvamaid küsimusi Google käest küsida. Ja Muumitrolle vaadata. Ja et ei variseks kokku Apple, Amazoni ja Facebooki – nende infoajastu hiidide – jätkuv turgu monopoliseeriv kasv. Just data-keskused on tänapäeva kullakaevandused. Võiks isegi öelda, et sõna otseses mõttes. Bitcoin. Ethereoum. Zcoin. Kaevandatakse ju neid.

Aga millist mõju avaldab data-keskuste jahutussüsteemide varustamine elektrienergiaga meie planeedile? Jutud liiguvad, et data-keskused tarbivad juba paari aasta pärast kogu maailma elektrivajadusest ühe kolmandiku. Ja juba mõnekümne aasta pärast võib selle kasvava elektijanu kustutamiseks nende vilkuvate trükkplaatidega varustatud ruumide jahutamine õhku paisata sama palju heitgaase, kui kogu Ameerika Ühendriigid praegu neid heitgaase õhku paiskavad. Aga kuidas siis muuta data-keskusi energiasäästlikumaks, jätkusuutlikumaks, efektiivsemaks, rohelisemaks? Ekraanide vaatamise asemel tagasi küünlavalgele muinasjutte vestma vaevalt et keegi meist taanduda tahab. Näiteks Google kasutab oma data-keskuste jahutamiseks taastuvenergiat. Küll ka Baidu ja Alibaba sinnani kord jõuavad. AI ragistab oma tehislikke halle ajurakke, et muuta protsesse effektiivsemaks. Nagu ka Facebook, kes loob suuremaid keskusi. Kus enam tuled ei vilgu. Ja tuuled ei puhu. Kuid mis on säästlikumad. Olemasolevad keskused puhastatakse serveritest, mida enam vaja pole ja mis imevad mõtetult energiat. Data-keskused viiakse Soome või Alaskale, kus on külmem kliima. Ja seetõttu pole vaja nii palju energiat jahutamisele raisata. Luuakse veesüsteeme serverite jahutamiseks, mis on efektiivsemad kui elektrienergia kasutamine.

Aga äkki hoopis kvantarvuti on see sillerdav lahendus? Täpselt ei oska küll seletada kuidas. Või äkki me peaksime ise vähem postitama. Mingisuguseid blogipostitusi ja nii. Aga nii kaua las Koaalad põlevad Austraalias. Ja las liustikud sulavad Antarktikas. Ja las need korallid pleegivad Suures Vallrahus. Kuniks meie, oma Novembrikuisest lörtsist kergelt rõõsalt õhetavate põskedega haarame külmkapist kohukese, kõnnime Pirogovi trepist rõõmsalt alla ja lähme Raekoja platsile uisutama. Külmkapi tüütut undamist vaigistamas kõlaritest kostuv Ruja Rahu. Kas on seda ilu vaja? Kas on seda lusti vaja? Või äkki peaks hoopis rulluisutama minema? Või küünlavalgel muinasjutte vestma?

Pakendivaba hambapasta otsingutel. Lõpuks leidsin.

Lõikasin oma hambapastatuubi pooleks. Vägivaldne. Nagu ma vahest olen. Aga mis ma teha sain. Ma ei suutnud enam rohkem pastat sellest tuubist välja pigistada. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud. Sellest tuubist, mille lagunemiseks kulub 700 aastat. Pidin sellest tuubist lihtsalt viimse kui pasta välja pigistama. Mu hambapasta hakkas otsa saama. Ja ma pidin uue ostma. Siililegi selge. See on see elu 21. sajandil – me ei ole võimelised ilma hambapastata ellu jääma. Olgugi et selline asi nagu hambapasta tuub on üldse maailmas eksisteerinud veidi üle sajandi. Ja nüüd me ei saa ilma hambapastata elada. Imelik maailm. Lubasin, et kui mul hambapasta otsa saab, siis kavatsen osta omale Mündi hambapasta tabletid. Ja nõnda ma ka tegin. Proovi Münti! Soovitasid paljud. Seda nullkulu toodet, mida üks Eesti noorte idufirma lahendusena toodab. Ja ma päriselt tundsin, et see ongi lahendus. Lõpuks ometi. Selles veidras maailmas, kus iga aasta leiab ome tee prügimäele miljard hambapastatuubi. Münt pakub sellele probleemile päris lahendust. Ma ütlen ikka päris päris konkreetselt. Ikka päris konkreetselt. Ikka päris päris päris konkreetselt. Et Münt pakkub sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et me vajame sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et noored otsivad sellele probleemile lahendust. Sest ME TAHAME SELLEL PLANEEDIL EDASI ELADA. Või kas tahame Igatahes. Ostukogemus oli lihtsalt imeline. Ma leidsin end minimalistliku veebipoe vaateaknalt. Koheselt köitis mind üks väga armastusväärne noor tütarlaps. Hambapastatablet hammaste vahel sillerdamas. Naeratades. Puidust hambahari ta käes just nagu sirp ja vasar Nõukogude ajal töölisema tugevates kätes. Juhatades teed keskkondasõbraliku (ehk ka valgustunud) kapitalismini. Noortefirmad näitamas väikeste sammudega teed välja sellest kleepuvast pimedusest. “Näri! Pese! Naerata! Korda!” Ma vajan hetkel vaid neid nullkulu hambapasta tablette. Ma mõtlesin. Piparmünt. Greip. Mu lemmikud maitsed. Võimalus esitada püsitellimus. Et nad saadavad Sulle uue toosi kohe kui purk peaks tühjaks saama. Paberkotis. Biolagunevas.* “Pole plastikut! Pole prügi! Pole probleemi!” Läbisin ostuprotsessi. See oli sama kiire ja sujuv kui sisemiste võitluskunstide meistri läbitungiv pilk, mis justkui iseenesest paneb Sind maha kukkuma. Ei tundnud seda üldse. Ostsin uueneva püsitellimuse. Ja valisin võimaluse ise saadetisele Tartusse järgi minna. Koheselt Saabus mu postkasti meil Akselilt – ühelt firma asutajalt. Mis siis, et see meil tuli oli meililisist. Ja tuli automaatselt. Ja tuleb automaatselt igale kliendile. See oli lühike ja armas. Justkui mingisugune selline soe hingus, mis minust möödudes paitas õrnalt mu põski – oli see tunne kui lugesin seda lühikest meili. “Miljard tänu! Iga aasta visatakse ära üle ühe miljardi hambapastatuubi. Tänu sinule see arv peagi muutub. Aitäh, et koos meiega puhtama ja õnnelikuma planeedi poole liigud!” Armusin sellesse koheselt. Pärast lugemist. Said mu kätte. Nüüd olen Su klient kuni elu lõpuni. Ja see ei ole veel kõik. Sa ei kujuta ette, mis järgmisena juhtus. Täpselt siis kui mõtlesin, et oumaigaad, mu hambapasta saab kohe otsa. Pean nendele tablettidele järgi minema. Just siis, kui vajadus nende järgi kasvas nii suureks. Ja ma mõtlesin, et kuidas ma järgmise päeva ilma hambapastata üle elan. Ja oli veel taasiseseisvumispäev ja kõik kohad olid kinni ja… siis ma sain Akselilt sõnumi: “Tere! Mina olen Aksel Mündi tiimist. Märkasime, et kasutasite ostul varianti ise järele tulemiseks. Aitäh, et valisite kõige loodussäästlikuma variandi! Kas saaksime üleandmise teha kontaktivabalt täna 19-20.30 paiku? Tooksin paki teie valitud kohta, näiteks saan jätta selle teie kodu ukse taha. Parimate soovidega, Aksel” Ja ma olin nagu, et midaaaaaaaaa värki. Kas ta päriselt kavatsebki need hambapasta tabletid mu ukse taha ära tuua? Peagi mu telefon helises ja ta ütles: “Ma jätsin paki Sinu ukse taha. Aitäh, et tellisite meie käest.” Ja ma läksin jooksujalu oma toast välja. Avasin ukse. Vaatasin maha. Ja seal see oli. Pakk. Mündi logoga. Mind ootamas mu enda kodu ukse taga. Lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Võtsin paki maast üles. Nagu see oleks püha leib. Justkui nagu Jen oleks Internetti oma käes hoinud. Kõndisin oma tuppa. Asetasin paki aknalauale. Lasin sel veidi seal olla. Lihtsalt vaatasin seda kaugelt. Sama ajal ise valmistudes selleks hetkeks. Mida ma olin oma eelmise postituse avaldamisest saadik oodanud. Ja just siis. Just siis kui saabus see õige hetk. Avasin paki. Nagu viie-aastane oleks jõulupakki lahti teinud. Aga aeglaselt. Nautisin igat hetke sellest protsessist. Ja kõige esimesena tungis mu silmadesse järgmine sõnum: “Väikeste sammudega suurte võitudeni.” Peaaegu oleks nutma hakanud. Ja seal see oli. Klaasis purk, mis oli täis hambapasta tablette. Purki ümbritses selline papist pakketäide, mis hoidis purki karbis paigal. Aga see oli see keskkonnasõbralik versioon sellest täitematerjalist. LIhtsalt see fakt, et iga väike detail oli keskkonnasõbralik, tegi mind nõnda õnnelikuks. Niisiis. Ma asetasin selle purgi oma pooleks lõigatud hambapastatuubi kõrvale, Ja proovisin järgi. Selle Mündi hambapasta. Võtsin purgist ühe tableti ja asetasin selle oma hammaste vahele. Täpselt sama moodi nagu see armas neiu nendelt instagrammi postitustelt. Alguses valdas mind selline veider tunne. Tead, kui Sa oled terve oma elu aeg harjunud sellega, et hambapasta on vedel, siis kui see enam vedel ei ole, siis nagu tundus, et midagi on valesti. Mu ajul läks lihtsalt veidi aega, et harjuda faktiga, et ma pean kõigepealt hammastega selle tableti katki murdma. Enne kui ma saan hambaid pesema hakata. Värske piparmündi maitse täitis mu suu. Ja see sisemine zen-naeratus muutus veel intentsiivsemaks. Sest see minu väike otsus kasutada pakendivaba hambapastat vähendab nii tühiselt seda prügi hulka, mida inimkond igapäevaselt siia planeedile juurde tekitab. Aga siiski. See on väike, pisitillukene samm, mis aitab meie ühiskonnal vähendada seda prügi hulka, mida me pidevalt, lihtsalt oma olemasoluga, siia planeedile igapäevaselt juurde toodame. Armastan Münti. Igavesti. 

Joon kaardub ringiks.

Piineldes mõistuse piiritletuse küüsis, samal ajal, tagajärgi mitte nähes, oma lühinägelikkuse najal. Kummalise üllatusena, oota, ettearenenud headus ukse järel ukse, jälle järgmise, avab lõputu teadus. (Alexsander Pope, „An Essay on Criticism“) Kui kirsiõis kukub maha, siis ta sureb, aga samas annab endast kõik, et pung võiks järgmisel aastal taas tärgata. Kui hüljatud jäätisepaber kukub maha, siis ta sätendab samas kohas veel 300 aastat. Jäätisepaberit pole inimese poolt jäätisevabrikule vajalikuks disainitud – ta ei oska olla kasulik, ta ei suuda end veel ise ümber tärkava „Väikese Tomi“ mässida. Kujuta ette, kui prügi ei eksisteeriks, kui tooted oleksid alguselt peale disainitud nii, et suur koletu tehas oskaks enda toodetud jäätmeid närida ja uue tootena välja sülitada. Ühel pimedal neljapäevasel novembriõhtul „Rohkem kui keskkond“ nädala raames on end Aida kaminasaali pressinud parajal hulgal rahvast ning triibulises kampsunis AS Veolia Keskkonnateenuste esindaja Hr. Stiiv, et vaadata Rob van Hattumi poolt vändatud filmi „Jäätmed=toit“ ning pidada maha üks tuline arutelu. Reostus, vähenevad loodusressurssid, prügipüramiidid – kas on võimalik nõiaringist välja murda? Keemik Michael Braungart ja arhitekt William McDonough demonstreerivad filmis lahendust – revolutsioonilist filosoofiat nimega „Hällist hällini“, mille nad on vorpinud ka samanimeliseks raamatuks. Meeste ideed lõhnavad järgmise tööstusrevolutsiooni järele, kus mängu on toodud lisaks kiirusele, täpsusele, süsteemsusele, tootlikusele, majanduslikule edukusele veel ka loodusressursside säästlik, efektiivne ja nutikas kasutamine, emotsionaalne aspekt – tehasetööliste ja üleüldse kõigi inimeste tervislik seisund, meie laste tulevik ning mõiste „prügi“ muutmine mõisteks „toit“. Idee on töötada välja toodete disain ja arendus, mis kasutaks ainult ohtutuid ja täielikult uuesti kasutatavaid toormaterjale. Kui kaks keskkonnakalduvusega loomingulist meesterahvast, keemik ja arhitekt, kord kohtusid, siis ei suutnud nad pidurdada kahe samasuguse mõtteviisi põrkumisest tekkinud fantaasiavoolu ning ei läinud kaua aega, kui sündiski „Hällist hällini“. Filmis kirjeldasid McDonough ja Braungart oma lennukaid ideid: mis saaks siis kui majad oleksid kui puud – toodaksid hapniku, neelaksid süsihappegaasi, toodaks väetist, toitu, puhastaks vett. Nende ampluaa ulatub kõige pisemate osakeste imetillukesest maailmast kuni hiiglaslike inimloodud konstruktsioonideni ning kaasab ka kõike, mis jääb mikro-ja markomaailma vahele. Eriti keskenduvad nad tööstuste, kui loodust kõige enam kahjustavate inimheaolu vabrikute ümberdisainimistele. Inimloom – tarbija. Kuid mõtle korraks, kui vähe sa tegelikult tarbid – veidi toitu, natuke vedelikku. Kõik muu on disainitud juba eos ära viskamiseks – hällist hauda. Kuid, kas asju on võimalik ära visata? Kus on „ära“? Tegelikult „ära“-t ei eksisteeri. „Ära“ on ära läinud. „Ära“ on prügipüramiid Aafrikas, „ära“ on Iru põletusjaam, „ära“ on sirge joone lõpp. „Ära“ tekitab probleeme, sest toodete sees, mis pole enam inimesele „vajalikud“ ning on turvaliselt ÄRA paigutatud, leidub väärismetalle, igasugust tehnoloogilist toormaterjali ning palju muud ohtlikku, samas vajalikku, mida kõike saaks suutata uuele ringile. Hällist hällini kontseptsioonis on eraldatud tehnoloogiline aineringe bioloogilisest. Inimese loodud kraam läheb uuele ringile tööstusesse ja kõik, mis on biolagunev läheb uuele ringile loodusesse. Lõputu ring – hällist hällini. Kas esmapilgul kergelt utoopilist Hällist hällini filosoofiat on võimalik reaalsuses rakendada? Eestis mitte. Triibulise kampsuniga Hr. Stiiv sõnas selgelt, et Hällist hällini süsteemi jaoks on meie kodumaa liiga pisike, jäätmeid tekib nii vähe. Fakt on see, et enamus prügi, mis eestlane loob läheb Iru põletusahju – hoole ja armastusega pudelautomaati topitud plasttaara leiab oma viimse tee tuhastamisel – jah energiat vabaneb, kuid…kas me ei saaks teha enam. Tulega ebameeldivuste vastu võitlemine on keskkaegne käitumisviis arvavad Braungart ja McDonough. Näiteks Hollandi keskkonnaministeerium arendab valitsusorganisatsioonide hankestrateegiat, mille ostmiskriteeriumiks on seatud Hällist hällini põhimõtete rakendamine. Maagaasi kasumist nelikümmend protsenti on eraldatud Hällis hällini uuringutesse ja rahalise toetusena innovatsiooni edendamiseks Hollandi väikeettevõtetes, kellel võib olla rahalisi raskusi nende põhimõtete realiseerimisega. Toormaterjale maetakse ning põletatakse üle kogu maa. Esimesed töösturid arvasid, et looduslik kapital on lõputu, kuid ajad on muutunud – meie juba teame, et maapõu ei varja endas sama palju toormaterjali, kui üks teatud liik oma eksisteerimise väljendamiseks vajab. Looduse varasalv pole lõputu. Meile on antud kõrgeltarenenud aju, kaks pöialt ning kaheksa näppu, et kohaneda muutuvate oludega, et tulla välja kinnijäänud süsteemidest ning muuta joon ringiks.

Hällist hällini on nagu hoolikas aiapidamine. „Asi ei ole planeedi päästmises, vaid siin elama õppi- mises.“ Eelnevate põlvede poolt tehtud ajutöö võimaldab täna, siin ja praegu mitte muretseda ellu jäämise pärast. Meie, kes pole karmi elu näinudki, kes ei pea odaga piisonit küttima, saame lasta loovusel lennata, saame unistada. Peopesa sees olev hea elu võimaldab meil oma tähelepanu pööra- ta peale enda ka teistele maa-asukatele. Kõik selleks, et heaolu ei tuleks kellegi teise arvelt. Kõik selleks, et osavalt õppida elama oma helesinise planeediga kooskõlas. Me vajame koostööaldist hin- ge ja valmidust iseenda vahel, aga nagu aiapidajad vajame ka suuremat koostööd loodusega ja rohkem süvenemist selle spetsiifilistesse saladustesse. Me võiksime kasutada oma nutikust, et muuta see planeet meie koduks, olla siin kui põliselanikud. Kuid võib-olla peaksime kuulama Hr. Stiivi, kes lausus välja ammu tuntud tõe, et inimesed on niigi laisad ja liigutavad ennast ainult siis, kui elu on ohus või kõht on tühi. Seni aga, kogume pekki ja naudime head elu, kuni jõuab kätte äärmuslik vajadus süsteemide ümberdisainimiseks. Või hakkame kohe joont ringiks väänama?