Vähem on rohkem. Mida me tegelikult vajame?

Eile käisin õues jooksmas. Ilus oli. Õhk täitis mu kopsud oma värskusega. Ma armusin üha uuesti ja uuesti looduse imetabastesse värvidesse. Eriti sellesse, kuidas päikeseloojang Emajõelt mu silmadesse peegeldus. Teel koju haaras üks mõte mind endasse. Ja ma ei saanud enam sellest mõttest lahti. Oota. Ma naudin ju hetkel jooksmist nii väga. Miks ma pean üldse tennist mängima? Või basseinis ujuma? Või jõusaalis käima? Mida ma tegelikult vajan? Võib-olla ei ole seda üldse palju. Ja siin karantiini tingimustes, kõik eluliselt mittevajalik ei ole nii või teisiti kättesaadav. Niisiis otsustasin välja uurida, mida me tegelikult vajame? Väikese uurimistöö tulemusena selgus, et inimestel on nii palju vajadusi. Nii palju. Ja me kõik teame, et peame pidavalt hingama hapniku, jooma 2 liitrit vett päevas, sööma 2000 kcal, magama 8h, tegema vähemalt 3x nädalas 30 min aeroobset trenni. Meil on vaja ennast ja teisi armastada. Ja tunda, et ka meid armastatakse. Me otsime tarkust, ilu ja elu mõtet ja ehk isegi valgustumist… Lihtne google otsing paljastas, et juba 80 aastat tagasi painas see sama küsimus ühte meest nimega Abraham Maslow. Sügavalt. Ja tõsiselt. Inimvajaduste Püramiid nägi esmakordselt ilmavalgust  aastal 1943, mil Maslow avaldas selle akadeemilises artiklis nimega “Motivatsiooniteooria”. Alates sellest ajast on see lihtne must-valge püramiid muutunud üha värvilisemaks ja täpsemaks. Aastal 1970 lisas Maslow ise oma püramiidkujulisse hierarhiasse kolm lisaastet. Ta lisas tunnetuslikud ja esteetilised vajadused. Ja üleloomulikud, tavalise taju piire ületavate kogemuste vajadused. Ja tuleb välja, et see püramiid on põhjusega püramiid. See ei ole ruut. See ei ole ring. See on püramiid. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et maja ei saa ilma vundamendita ehitada – ainult siis, kui baasvajadused on rahuldatud, ainult siis on võimalik sisendeda spirituaalsetesse sfääridesse. Füsioloogilised vajadused moodustavad selle laia põhja püramiidi allosas. Me peame hingama hapnikku, jooma vett, sööma toitu. Ja meil peab olema soe ruum, kus magada ja seksida. Ja tunda end turvaliselt. Näiteks kaitstud surmava viiruse eest. Püramiidi esimeses versioonis moodustasid alumise kihi bioloogilised ja füsioloogilised vajadused koos vajadusega turvalisuse järgi. Pärast seda, kui Maslow täiendas oma püramiidi kolme uue staadiumi võrra, siis armastuse ja kuuluvuse vajadus kategoriseerus ümber baasvajaduseks. Me vajame armastust. See on sulaselge. Sõprus. Intiimsus. Perekond. Kogukond. Aktsepteerimine. Ja me vajame austust. Eneseaustust. Väärikust. Saavutust. Meisterlikkust. Iseseisvust. Ja seda, et teised austaksid meid. Staatust. Prestiiži. Ja kui kõik eelnevalt mainitud vajadused on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik siseneda spirituaalsetesse sfääridesse. Aastal 1943, püramiidi esimeses versioonis oli eneseteostus kõige kõrgem võimalik vajadus Maslow hierarhias. Endaga kooskõlas olemine ja oma potentsiaali realiseerimine – see tundus olevat kõige kõrgem spirituaalne asi, mida üldse saavutada on võimalik. Kuid nagu kasvas Abraham Maslow, nii kasvas ka püramiid, mida ta siis oma uue arusaama kohaselt reaalsusega vastavusse viia püüdis. Tunnetuslikud, esteetilised ja üleloomulikd vajadused lisati püramiidi ülemisse ossa. Me peame teada saama. See sügav soov ammutada uusi tarkusi, saada asjades aru, mõista – see avaldub meie näpuotstes, kui trükime järjekordse küsimuse google-i otsigumootorisse. Uudishimu. Avastamine. Tähenduste otsimine. Erudeeritud erutus. Nagu mu armas sõbranna tavatseb kutsuda seda külmaväinaid tekitavat tunnet, kui midagi uhiuut valgustab ta teadvust. Ja me vajame ilu. Otsime ilu täpselt sama moodi nagu teadmisi. Tasakaal. Vorm. Rütm. Kujutletavad sipelgad jooksevad mööda mu selga üles ja alla, kui vaatan Hilma af Klinti maale. Täpselt sama juhtub, kui kuulan tuhandendat korda Arvo Pärdi pala “Für Alina”. Nüüd helendab püramiidi tipus vajadus millegi üleloomuliku, millegi tavalist teadvust ületava järele. Täielik isetus. Enesesalgamine. Egost vabanemine. Ilma eelarvamusteta. Inimene, kes on nõnda kaugele jõudnud, ei tripi seentega lõbu pärast.  Vaid sellepärast, et ta soovib sulanduda ühte looduse terviklikkusega. Tunda seda ühendust. Kogu universumiga. Looduse intelligentsusega. Millegagi, mida lihtsalt ei ole võimalik sõnadega väljendada. Paljud inimesed on nõnda kaugele jõudnud. Nagu näiteks Paul Stamets. Maria Montessori. Mahatma Gandhi. Yayoi Kusama. Martin Luther King. Laozi. Või Albert Einstein. Inimene, kes on kõik püramiidi allpool asetsevad vajadused rahuldanud, muutub kanaliks, või majakaks pimeduses, või valguseks tunneli lõpus, et näidata teistele õige teeots kätte sellel eneseteostuse rännakul.  Mulle lihtsalt nii väga meeldib, kuidas Mike Booth võtab paari sõnaga kogu selle püramiidi taga peituva idee kokku: “Maslow lihtne, kuid ilus visuaalne vihje on lisaks kõigele veel portree looduse keerukusega harmoonias elatud elust.” Aga ei saa mainimata jätta, et tänapäeva kontektstis tundub see püramiid ikka veel kuidagi poolik. Nagu oleks paar kihti puudu. Tehnoloogilised vajadused. Aku. Wifi. Internet. Sotsiaalmeedia. TikTok. Instagram. Kas me saame 21. sajandil ilma internetita hakkama? Huvitav, mis siis juhtuks, kui homme enam internetti ei oleks? Kui kaua Sina vastu peaksid 24 min? 18 päeva? 2 kuud? Enne seda, kui ma hakkasin seda blogipostitust kirjutama, siis mõtlesin, et inimestel pole üldse palju vaja. Hingame natuke, tarbime vett, sööme veidi ja oleme oma soojas ruumis. (Koos wifiga.) Ja voila! Valgustumine. Kui palju Sul hetkes elamiseks ikka vaja on? Mitte just väga palju. Ütleks talupoja tarkus. Maslow aga nii ei arva. Baasvajaduste ja vajaduse järgi loomulikku taju ületavate kogemuste järele – nende vahel on nõnda palju samme. Lause kuus. Nii nähtamatud on need vahepealsed vajadused. Aga samas nõnda olulised. Tuleb välja, et inimvajaduste kontektsis ei ole õige väita, et “vähem on rohkem”. Sest rohkem on hoopis vähem. Ainult siis kui iga väiksemgi vajadus on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik vabaneda nende vajaduste tekitatud piirangutest. Ja kogeda spirituaalset vabadust. Seda, et Sind ei ole enam olemas. Sina oled surnud. Ego on surnud. Võib tekkida küsimus, et kas sellise seisundi saavutamiseks on meil just väga palju vaja? Ei. Nii et vähem on ikkagi rohkem?

Laozi vs Kongzi. Daodejing vs Lunyu.

Mõlema õpetlase jaoks funktsioneerib ühiskond hästi ainult kulgedes – inimese, ühiskonna ja looduse koostoimisena. Kulgemist võrdlevad nii Laozi kui ka Kongzi veega. Kongzi kirjutab: „ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl (IX 17)” Laozi sulest väljub sama mõte nõnda: „kulgemise võrdluspilt taeva all / jõed ja ojad mere suunas voolavad ( XXXII)” Veel sõnastab Laozi järgmised read: „ülim headus on kui vesi /…/ ta ei võistle / ta läheb sinnagi / mida peetakse halvaks / nõnda ongi kui kulg (VIII).” Kongzi jaoks peab kulgemise saavutamiseks terve ühiskond tervikuna kulgema: inimesed, riigiametnikud ja valitseja. Ainult inimlikkuse, pojalikkuse, kommete täitmise, ihadest vabanemise, iseseisvumise, kulgemise poole püüdlemisega ja teistele eeskujuks olemisega saab iga üksikisik kulgeda, ka kogu rahvas. „Õpetaja kulg, see on ustavus / see on heatahtlikkus (V);” „püüdle kulgu / pea väge / vasta inimlikkusele (VII 6).” Kui kulg on käes, siis peab seda kombekohaselt, pojalikult ja südamesirgelt kaunistama. „Ole vahetu ja avameelne / armasta õppida / kuni surmani / kaunista kulgu (VII 13);” taeva all on kulg / ilmuta end / taeva all ei ole kulgu / varja end.” Kuid ennast häbenedes pole kulgemine võimalik. „Haritlane ihkab kulgeda / ometi häbeneb kehva rõivast ja toitu / mis mõtet temaga juttu teha (IV 9)”. Veel jagab Kongzi õpetussõnu, kuidas kulgemisega saada rikkaks ja vabaneda vaesusest: „Rikkus ja tähtsus / inimesed ihaldavad neid / neid ei saada / kulgemiseta / vaesus ja tühisus / inimesed jälestavad neid / neis ei vabaneta / kulgemiseta”. Kui Kongzi tekstides avaldub või ei avaldu kulgemine ainult inimese või ühiskonna tasandil, siis Laozi jaoks on kulgemine laiem mõiste. „Kulg on õrn / ometi kuludes kulumatu /…/ ma ei tea / kelle laps ta oli / tema oli / enne valitsejat (IV);” „kulg on püsinimeta / loomulik ja imeväike / taeva all ei ole võimu / teda alla suruda (XXXII);” „kulgetav kulg on püsitu kulg (I)” Ehk siis ürgne, pidev protsesess, millega ühiskond ja inimene ühineda võivad. Laozi jaoks on kulgev inimene kulgemisega üks: „kulgeja on sama mis kulg (XXIII).” Seetõttu ei kirjelda ta kulgevat inimest või ühiskonda, vaid üleüldist looduse kulgemist, et inimene saaks ennast sinna sobitada. „Inimene järgib maad / maa järgib taevast / taevas järgib kulgu / kulg järgib oma loomu (XXV).” Valitseja mängib ühiskonna kulgemise juures tähtsat rolli. Konzi väidab, et ühiskond toimib hästi, kui valitseja on inimlik, kombekohane ja aus, olles nõnda teistele eeskujuks. „Teed iseenda sirgeks / suudad teisi valitseda / ei tee ennast sirgeks / kas saad teisi sirgeks teha (XIII 13).”„Valitseda / see on sirge olla / juhid sirgelt / kes söendab olla kõver (XII 17);” „soovid head/ rahvas saab heaks (XII 19);” „anda eeskuju / ergutada (XIII 1).” Lisaks on hea valitseja tunnus positsioonist loobumine, kui olukord riigis käib alla: „kulgeb/ teenib valitsejat/ kui ei suuda/ lahkub/ sellest ütlen/ suur ametimees (XI 24).” Valitseja peaks peegeldama ühiskonnas toimuvat: „sada hõimu elab külluses / kas tohib valitseja olla puuduses / sada hõimu ei ela külluses / kas tohib valitseja olla külluses (XII 10).” Liberaalsem Laozi arvab aga, et ühiskonna toimimiseks peab valitseja rahvale vabaduse andma. Ainult siis inimesed täidavad oma kohust. „Mina ei toimi / rahvas muutub ise / mina naudin rahu / rahvas saab ise sirgeks / mina ei pinguta / rahvas saab ise jõukaks / mina olen soovideta / rahvas saab ise loomulikuks (LVII).” Lisaks on Laozi tekstis huvitav lõik, mis väidab, et inimlikkus, õiglus ja kombed – need, mille puudumise kirjeldamisega ja likvideerimisega tegeles Kongzi, tekkisid kulgemisest kõrvalekaldumise tagajärjel. „Kadus kulg / järgnes vägi / kadus vägi / järgnes inimlikkus / kadus inimlikkus / järgnes õiglus / kadus õiglus / järgnes komme / komme on ju usalduse kõlustumine / kuid ka korratuse pealik (XXXVIII);” „hülga tarkus jäta väitlus / rahvale sajakordne kasu / hülga õiglus jäta inimlikkus / rahvas pöördub austama ja armastama / hülga edu jäta osavus / röövlid vargad puuduvad (XIX)” Lisaks ütleb Laozi: „kui valitsejad temas (Taos) püsiksid / musttuhanded ise alluksid (XXXII)” Kuid eeskujuks ei tooda mitte ainult valitsejat, vaid igat ühiskonna liiget ning tema suhtumist ning igapäevast käitumist. Kongzi arvates toimib ühiskond hästi, kui elanikkonna moodustavad tahejõulised inimlikud inimesed, kelle vahel kohtuasju ei eksisteeri. „Väepealik / teda saab jõuga kõrvaldada / tavaline mees / tema tahet ei saa jõuga murda (IX);” „inimlikkus teeb kodukoha ilusaks (IV 1);” „kuulata kohtuasju/ selles olen nagu teised/ peaks olema nii / kohtuasju ei ole (XII 13).” Samas nendib, et kulgemises ei suuda rahvas kaua püsida: „keskmine tavaline/see vast vägi/seda ülimal määral/ rahvas harva/ jõuab kaua (VI 29).” Laozi ühiskonna toimimise kirjeldustes ilmneb ühiskonna toimimine pigem tegemata, ihkamata jätmises, samas oma keha eest hoolitsedes. „Ärgu ülendatagu võimekaid / rahvas ei võistle / ärgu hinnatagu haruldusi / ning rahvas ei varasta / ärgu nähtagu ihaldatavat / ning rahva süda pole rahutu / sellepärast õnnis inimene valitsedes / jätab tühjaks südamed / paneb täis ent kõhud / jätab nõrgaks püüud / teeb ent kõvaks kondid / ning rahvas ei mõista ega ihka (V);” „kui sa nagu oma keha / hindad taevaalust / sinu hoolde anda võiks / taevaaluse (XIII).” Kongzi arvates on keel koos muusikaga kultuuri alustala. Rääkimisel ilmneb lihtinimlikkus või siis vastupidiselt kohasus koos õilsa inimlikkusega. „Ma ei tea / kas ta on inimlik / sõnaosavus / mis sel mõtet (V 5)” Kuigi väidab ka, et sõnaosavusta ei saa tänapäeval hakkama: „ei ole palvelugeja Tuo sõnaosavust /…/ niisugusel on raske olla üle tänapäevast (VI 16).” Kongzi’l on keelt vaja selleks, et valitseja saaks rahvale eeskujuks olla. Laozi peab tähtsaks kõnetut kõnet: „Loomulik kõne on hääletu (XXII)” või sõnatut õpetamist: „Sõnatu õpetus / kasu toimimatusest / vähesed jõuavad selleni taeva all (XLIII).” „Mõistja ei räägi / rääkija ei mõista (LVI).” Kuid lisab, et kui juba rääkida siis korrektselt: „Hea kõnemees ei räägi vigaselt (XXVII).” Mõlema mõtleja jaoks kulgeb hästi funktsioneeriv ühiskond. Küll aga tegelevad Kongzi ja Laozi kulgemise erinevate aspektidega. Kongzi tegeleb maisemate ja ühiskonnasiseste probleemidega. Näiteks olid kulgeva ühiskonna liikmetel (eriti valitsejal) vajalikud järgmised isiksuseomadused: inimlikkus, pojalikkus, kombekohasus, eeskujulikkus. Ka keel oli valitseja eeskujuks olemise vahend. Vastupidiselt Laozi’le, kes tunnustas sõnatut õpetust. Laozi vaatles kulgu kui looduslikku printsiipi, milles ühiskond oli lihtsalt üks osa. Valitseja roll oli pigem kulgemise soodustaja. Lisaks ajalisele vastupidavusele teeb tekstid veel väärtuslikumaks fakt, et nii Kongzi kui ka Laozi pole konkreetsed autorid, vaid pseudonüümid paljude haritlaste kombineerunud mõttevooludele. Kokkuvõttes on imekspandav kui maisete ja praktiliste küsimustega tegelesid Hiina varajased filosoofid juba 2500 aastat tagasi.