Tenniseväljak puust ja punaseks. Montessori + Sport. On see võimalik?

On varakevad. Kolm aastat tagasi. Hoian tunni lõpuni pisaraid tagasi. Olen tardunud paigale. Kaos. Lapsed on minu ruumi paigutatud vahenditega teinud kõike seda mida ma ealeski pole veel ette kujutanud. Ümmargune pannkoogi kujuline lapats lendab juba mitmendat korda vastu seina. Võrgu külge kinnitatud redeliga tehakse laineid. Minitennise võrk on külili lükatud. L ronib võrgu sees olevast august läbi. Pallikorvist on saanud muruniiduk. Väravatega sõidetakse ringi nagu autodega. O on loonud omale pallimere ja nüüd supleb selles. T lööb lakkamatult palli vastu seina. Ning G jookseb ruumis ringi hõisates: “Kummitus! Kummitus!” Keegi lööb jalaga täiest jõust palli. On kosta kaeblevaid hüüdeid. “Mina jõudsin esimesena. Treener ta ei anna seda mulle. Mina jõudsin esimesena. See on minu oma.”

See ekstreemne hetk oli pöördepunkt. Pärast “ma ei saa hakkama” krokodilli pisarate kuivatamist kõlas mu peas selgelt ja kõvasti: “Pean Montessori meetodi 3-6 aastaste laste minitennisega ühendama!!”. See tundmus oli mind juba ammu kummitanud. Piitsast ja präänikust kui traditsioonilistest õppemeetoditest olin selleks hetkeks juba loobunud. Ei suutnud lihtsalt diktaator olla. “On suur erinevus diktaatorite kehtestatud türannia ja õpetajate kehtestatud türannia vahel: diktaator võib mõnda aega karme meetmeid konstruktiivselt kasutada, kuid samad meetmed õpetajate käes saavad olla ainult destruktiivsed.” Ma lihtsalt ei suutnud sundida lapsi tegema seda, mida mina tahtsin, et nad teeksid. Ei suutnud meelitada, keelitada, kehtestada, karjuda, kiita ja karistada. See lihtsalt ei tulnud minu seest. See oli emotsionaalselt nii väsitav. Ja ebaefektiivne. Ja kloun ei suutnud ka olla. Ei suutnud luua lastele fantaasiamaailmu, olla ülevoolavalt energiline ja naeratada seda Ameerika stiilis “How do You do? Fine.” võltsnaeratust vaadates samal ajal nende mossis nägusid. Ühesõnaga ma ei saanud nende trennidega hakkama.

Tundsin, et põhjustasin lastele vaid ebavajalikke emotsionaalseid pingeid, mis aeglustasid õppeprotsessi ja ei olnud ühelegi osapoolele kasulikud. Lastel ei olnud trennis lõbus, nad ei omandanud tennisemänguks vajalikke oskusi, seetõttu polnud ka lapsevanemad rahul, mistõttu polnud ka tenniseklubi rahul ja ka mina treenerina olin läbipõlemise äärel. Spordikoolid aga soovivad vastu võtta võimalikult noori lapsi ja ka lapsevanematel on huvi laps võimalikult vara trenni tuua, võttes arvesse spordialadel üha suurenevat konkurentsi, kuid tihti puudub treeneritel pädevus 3-6 aastaste lastele spordialade tutvustamiseks. Seega kaotavad lapsed spordiala vastu huvi juba väga varakult, treeneritel on oht emotsionaalselt läbi põleda ja lapsevanemad pole spordikooli tegevusega rahul.

Mõtlesin siis, et äkki ma ei peaks üldse treener olema. Mis treener see selline on, kes ei suuda end füüsiliste harjutuste abil kehtestada? Kuidas keegi saab üldse treener olla, kui ta selline pehmo on? Pehmosid treenereid ei ole olemas. “Tee midagi muud, mida Sa paremini oskad,” ütlesin endale. “Miks Sa alati teed seda, milles Sa kõige kehvem oled? Miks Sa tahad saada paremaks milleski, mida Sa ei oska? Miks Sa ei lase kellelgi teisel seda tööd teha? Kellelgi teisel, kes sellega paremini toime tuleks. Kellelgi teisel, kes paneks nad paika ja kehtestaks vankumatu korra.” Ja lapsed oleksid kui tinasõdurid tehes mossis nägudega nendele ette öeldud harjutusi.

Kuid me ei saa põgeneda selle eest, kes me oleme. Ja mina olen see pehmo treener, keda tegelikult ei peaks üldse eksisteerima. Aga ma ei saa ennast muuta, seega pean muutma süsteemi enda ümber, kasutades teisi õppemeetodeid. Selliseid, mis mulle paremini sobivad. Mis sobivad minu isiksusega ja minu loomusega. Mis on vabad, samas teaduslikud ja oskusi intentsiivselt arendavad. Kus kord saab alguse seespoolt. Kus on sisemine motivatsioon, mitte väline premeerimine ja karistamine väliselt kehtestatud reeglite mitte täitmise korral. Kus oleks arvestatud sensitiivsete perioodidega. Ja igaühe individuaalsete vajadustega. Ja arengustaadiumitega. Ja kus oleks rahu. Mitte pidev konflikt. Sama soovib teha ka teha Ruben Jongkind Montessori Sports liikumisega, mille eesmärk on muuta ülemaailmselt kõik laste spordi keskkonnad lapsesõbralikeks. Ja ka mina treenerina tahaks, et ma tahaks iga päev seda tundi andma minna. Ja rõõmuga. Ja ma tahan olla arengu tunnistajaks. Ja ma tahan, et lapsed armastaksid seda mängu. Ja vastaksid mu küsimusele, kas tennis on mäng? JAAAAAAAAA. Mitte, ei tennis ei ole mäng nagu kord Kadriorus mulle kolmikud vastasid kui ühest suust. Mäng on see, mis on lõbus. Tennis ei ole lõbus, tennist ei saa mängida.

Kõigele sellele vaatamata, emotsioonid kõrvale jättes, suutsin lapsi küllaltki objektiivselt, võiks isegi öelda, et mõnes mõttes teaduslikult, jälgida. Märkasin, et nad on nii loovad. Nad tahavad ainult ise ja ise tegutseda. Nad tahavad asju katsuda. Oma kätega. Asju ruumis ümber paigutada. Nende silmad säravad, kui nad on tabanud ära asja funktsiooni. Nad liiguvad pidevalt. Küsivad, mis see on? Nad on spontaansed. Nad ei karda. Nad on hetkes. Nad ei tee vahet õigel ja valel. Või heal ja halval. Nad on justkui kurdid, kui nad midagi teevad. Kogu selle kaose sees nägin ma midagi, mida väga paljud polnud vist näinud. Ma nägin 3-6 aastast last, kes on võimeline pikka aega keskenduma ühele ja samale tegevusele, aga ainult juhul, kui ta saab ise valida, mis tegevust ta parasjagu teeb ja kui kaua.

Pärast seda, kui ma olin end läbi närinud ühest Maria Montessori algtesktidest “The Montessori Method: Scientific Pedagogy as Applied to Child Education in the Children’s Houses”, sain aru, et Montessori meetod ongi see meetod, mis aitab mul need minitennise trennid muuta kõigile osapooletele emotsionaalselt meeldivaks kogemuseks. Püüdsin seda meetodit kohe minitennise trennides rakendada. Kuid asjatult. Ma tegelikult ei teadnud, mida teha ja kuidas. Lihtsalt hüppasin taas pea ees vette ja hakkasin tegutsema. Seepärast hõljusingi kuskil vahepeal. Kuskil, kus polnud enam vana ega polnud veel uut. Ja kus siis tekkis eelkirjeldatud “We Need a Hero” kaos. Mul puudusid igasugused teadmised Montessori meetodi kohta. Youtube-ist ise videosid vaadates õppimine tundus kuidagi liiga laialivalguv ja kaootiline. Seega otsustasin, et pean minema AMI 3-6 Montessori õpetaja koolitusele, et saada struktuurne arusaam sellest, mis see Montessori meetod on ja kuidas seda reaalselt rakendada.

Nägin juba siis vaimupildis seda ideaalset Montessori printsiipidel põhinevat minitennise õppekeskkonda, kus on nii lastel kui ka treeneril emotsionaalselt mõnus olla. Nüüdseks on minu arusaam ja kujutluspilt sellest, milline see õppekeskkond välja peaks nägema, tohutult palju lainenenud. Kujutlus mu vaimupildis on muutunud spordi algõppe keskkonnaks, kus on võimalik tutvuda spordialaüleste baasoskustega, erinevate spordialade ja liikumispraktikatega juba enne 6-aastaseks saamist. Selles piiritletud vabas keskkonnas on lastel võimalus valida, mida ja kui kaua nad teevad ning treener on vaid ühenduslüli lapse ja õppevahendi vahel. Taolises keskkonnas õpivad lapsed valikuid tegema ja tegevusi lõpetama, arendavad tahtejõudu, on sisemiselt motiveeritud tegutsema, seega keskenduvad kauem. Lisaks tekib selles ruumis sisemine distsiplineeritus, mis võib sündida ainult huvipõhise tegevuse käigus ja kus väliselt piitsa ja prääniku abil kehtestatud reeglite kehtestamine pole enam vajalik. Just seetõttu on õppetegevus efektiivne, intensiivne, arendav, põnev ja emotsionaalselt mõnus.

Nüüd tulevad lapsed minitennise tundi, panevad koti seina äärde ja teevad iseseisvalt soojenduse. Ruumis on igal õppevahendil oma koht ja funktsioon, iga õppevahendiga saab töötada üks laps korraga, mõnikord ka paaris. Pärast harjutamist on tarvis vahend oma kohale tagasi panna. Soojenduse lõppedes saavad kõik valida, mille kallal nad täpsemalt töötama hakkavad. Mõni teeb võimlemisrõngastega rippumist, arendades nõnda käte jõudu. Teine jällegi mängib reketiga palli vastu seina. Kolmas pumpab palle täis arendades nõnda oma keskendumisvõimet. Kolmas lööb kurikaga väikest poksikotti töötades oma käega löömise oskuste kallal. Pausi ajal näitan lastele, kuidas ümber võrgu kõndida ja kõik saavad seda harjutada. Igaüks jätkab individuaalset tegevust. Mõnikord mängivad lapsed koos punkte või harjutavad palli viskamist. Teinekord jälle mängime kõik koos saalihokit. Tund kulgeb rahulikult ja spontaanselt. Minul ja lastel on tunnis emotsionaalselt hea olla.

Kolm aastat tagasi tol varakevadisel õhtul, pärast pisarate kuivamist, kui J ja A olid mind lootusetult lohutanud ja kinnitanud, et asi ei ole tegelikult nii hull, kui Sulle praegu tundub. Lahendus, mille tol õhtul genereerisin – pean Montessori meetodi ja lastetennise ühendama – on mul nüüdseks igapäevaselt mõttes. See on hetkel kujunenud  minu kõige olulisemaks kunstiteoseks – tenniseväljak, mis on sõnaotseses mõttes tehtud puust ja punaseks. Töö ruumi loomise kallal MK tennisekooli minitennisesaalis käib. Erinevad materjalid, mis on hetkel veel mu peas, materialiseeruvad igapäevaselt. Olen ütlemata tänulik kõikidele lastele, kes on selle ruumi loomisele oma ausa ja otsekohese tagasisidega kaasa aidanud. Loodan, et minu loodav Montessori spordi algõppe keskkond on väike samm edasi ülemaailmse harmoonilise ja humaanse hariduse suunas. “Sellepärast õnnis toimimata tegutseb, sõnadeta õpetab musttuhandeid, loob kuid ei väida, annab elu kuid ei omasta, toimib kuid ei toetu, valmis saab kuid ei peatu.”

Hooandja projektiga “Montessori spordi algõppe keskkonna loomine” saab tutvuda siin: https://www.hooandja.ee/projekt/montessori-spordi-algoppe-keskkond

Vähem on rohkem. Mida me tegelikult vajame?

Eile käisin õues jooksmas. Ilus oli. Õhk täitis mu kopsud oma värskusega. Ma armusin üha uuesti ja uuesti looduse imetabastesse värvidesse. Eriti sellesse, kuidas päikeseloojang Emajõelt mu silmadesse peegeldus. Teel koju haaras üks mõte mind endasse. Ja ma ei saanud enam sellest mõttest lahti. Oota. Ma naudin ju hetkel jooksmist nii väga. Miks ma pean üldse tennist mängima? Või basseinis ujuma? Või jõusaalis käima? Mida ma tegelikult vajan? Võib-olla ei ole seda üldse palju. Ja siin karantiini tingimustes, kõik eluliselt mittevajalik ei ole nii või teisiti kättesaadav. Niisiis otsustasin välja uurida, mida me tegelikult vajame? Väikese uurimistöö tulemusena selgus, et inimestel on nii palju vajadusi. Nii palju. Ja me kõik teame, et peame pidavalt hingama hapniku, jooma 2 liitrit vett päevas, sööma 2000 kcal, magama 8h, tegema vähemalt 3x nädalas 30 min aeroobset trenni. Meil on vaja ennast ja teisi armastada. Ja tunda, et ka meid armastatakse. Me otsime tarkust, ilu ja elu mõtet ja ehk isegi valgustumist… Lihtne google otsing paljastas, et juba 80 aastat tagasi painas see sama küsimus ühte meest nimega Abraham Maslow. Sügavalt. Ja tõsiselt. Inimvajaduste Püramiid nägi esmakordselt ilmavalgust  aastal 1943, mil Maslow avaldas selle akadeemilises artiklis nimega “Motivatsiooniteooria”. Alates sellest ajast on see lihtne must-valge püramiid muutunud üha värvilisemaks ja täpsemaks. Aastal 1970 lisas Maslow ise oma püramiidkujulisse hierarhiasse kolm lisaastet. Ta lisas tunnetuslikud ja esteetilised vajadused. Ja üleloomulikud, tavalise taju piire ületavate kogemuste vajadused. Ja tuleb välja, et see püramiid on põhjusega püramiid. See ei ole ruut. See ei ole ring. See on püramiid. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et maja ei saa ilma vundamendita ehitada – ainult siis, kui baasvajadused on rahuldatud, ainult siis on võimalik sisendeda spirituaalsetesse sfääridesse. Füsioloogilised vajadused moodustavad selle laia põhja püramiidi allosas. Me peame hingama hapnikku, jooma vett, sööma toitu. Ja meil peab olema soe ruum, kus magada ja seksida. Ja tunda end turvaliselt. Näiteks kaitstud surmava viiruse eest. Püramiidi esimeses versioonis moodustasid alumise kihi bioloogilised ja füsioloogilised vajadused koos vajadusega turvalisuse järgi. Pärast seda, kui Maslow täiendas oma püramiidi kolme uue staadiumi võrra, siis armastuse ja kuuluvuse vajadus kategoriseerus ümber baasvajaduseks. Me vajame armastust. See on sulaselge. Sõprus. Intiimsus. Perekond. Kogukond. Aktsepteerimine. Ja me vajame austust. Eneseaustust. Väärikust. Saavutust. Meisterlikkust. Iseseisvust. Ja seda, et teised austaksid meid. Staatust. Prestiiži. Ja kui kõik eelnevalt mainitud vajadused on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik siseneda spirituaalsetesse sfääridesse. Aastal 1943, püramiidi esimeses versioonis oli eneseteostus kõige kõrgem võimalik vajadus Maslow hierarhias. Endaga kooskõlas olemine ja oma potentsiaali realiseerimine – see tundus olevat kõige kõrgem spirituaalne asi, mida üldse saavutada on võimalik. Kuid nagu kasvas Abraham Maslow, nii kasvas ka püramiid, mida ta siis oma uue arusaama kohaselt reaalsusega vastavusse viia püüdis. Tunnetuslikud, esteetilised ja üleloomulikd vajadused lisati püramiidi ülemisse ossa. Me peame teada saama. See sügav soov ammutada uusi tarkusi, saada asjades aru, mõista – see avaldub meie näpuotstes, kui trükime järjekordse küsimuse google-i otsigumootorisse. Uudishimu. Avastamine. Tähenduste otsimine. Erudeeritud erutus. Nagu mu armas sõbranna tavatseb kutsuda seda külmaväinaid tekitavat tunnet, kui midagi uhiuut valgustab ta teadvust. Ja me vajame ilu. Otsime ilu täpselt sama moodi nagu teadmisi. Tasakaal. Vorm. Rütm. Kujutletavad sipelgad jooksevad mööda mu selga üles ja alla, kui vaatan Hilma af Klinti maale. Täpselt sama juhtub, kui kuulan tuhandendat korda Arvo Pärdi pala “Für Alina”. Nüüd helendab püramiidi tipus vajadus millegi üleloomuliku, millegi tavalist teadvust ületava järele. Täielik isetus. Enesesalgamine. Egost vabanemine. Ilma eelarvamusteta. Inimene, kes on nõnda kaugele jõudnud, ei tripi seentega lõbu pärast.  Vaid sellepärast, et ta soovib sulanduda ühte looduse terviklikkusega. Tunda seda ühendust. Kogu universumiga. Looduse intelligentsusega. Millegagi, mida lihtsalt ei ole võimalik sõnadega väljendada. Paljud inimesed on nõnda kaugele jõudnud. Nagu näiteks Paul Stamets. Maria Montessori. Mahatma Gandhi. Yayoi Kusama. Martin Luther King. Laozi. Või Albert Einstein. Inimene, kes on kõik püramiidi allpool asetsevad vajadused rahuldanud, muutub kanaliks, või majakaks pimeduses, või valguseks tunneli lõpus, et näidata teistele õige teeots kätte sellel eneseteostuse rännakul.  Mulle lihtsalt nii väga meeldib, kuidas Mike Booth võtab paari sõnaga kogu selle püramiidi taga peituva idee kokku: “Maslow lihtne, kuid ilus visuaalne vihje on lisaks kõigele veel portree looduse keerukusega harmoonias elatud elust.” Aga ei saa mainimata jätta, et tänapäeva kontektstis tundub see püramiid ikka veel kuidagi poolik. Nagu oleks paar kihti puudu. Tehnoloogilised vajadused. Aku. Wifi. Internet. Sotsiaalmeedia. TikTok. Instagram. Kas me saame 21. sajandil ilma internetita hakkama? Huvitav, mis siis juhtuks, kui homme enam internetti ei oleks? Kui kaua Sina vastu peaksid 24 min? 18 päeva? 2 kuud? Enne seda, kui ma hakkasin seda blogipostitust kirjutama, siis mõtlesin, et inimestel pole üldse palju vaja. Hingame natuke, tarbime vett, sööme veidi ja oleme oma soojas ruumis. (Koos wifiga.) Ja voila! Valgustumine. Kui palju Sul hetkes elamiseks ikka vaja on? Mitte just väga palju. Ütleks talupoja tarkus. Maslow aga nii ei arva. Baasvajaduste ja vajaduse järgi loomulikku taju ületavate kogemuste järele – nende vahel on nõnda palju samme. Lause kuus. Nii nähtamatud on need vahepealsed vajadused. Aga samas nõnda olulised. Tuleb välja, et inimvajaduste kontektsis ei ole õige väita, et “vähem on rohkem”. Sest rohkem on hoopis vähem. Ainult siis kui iga väiksemgi vajadus on rahuldatud, siis ja ainult siis on võimalik vabaneda nende vajaduste tekitatud piirangutest. Ja kogeda spirituaalset vabadust. Seda, et Sind ei ole enam olemas. Sina oled surnud. Ego on surnud. Võib tekkida küsimus, et kas sellise seisundi saavutamiseks on meil just väga palju vaja? Ei. Nii et vähem on ikkagi rohkem?