Maskeraad. Maski sees maskist väljas?

Mask. Millal kanda maski? Millist maski kanda? Kas Sa ei kannagi maski? Võiks ikkagi maski kanda. Näita, et hoolid. Viirus on ju. Kas Sa ei tahagi vaba olla? Piira oma vabadust. Et saaksid siis vaba olla. Veel. Et saaksid kodu seinte vahelt väljas käia. Palli löömas. Või kunstisaalis. Kunstisaalis. Ei tunne enam sõprugi ära. Oma hingeõhu sees kopitame samamoodi nagu Laurentsius Meelis Friethentali “Mesilastes” 17. sajandi kopitavas ja hallitavas Tartus. Treener kannab maski. Poemüüa kannab maski. Bolt-i autojuht kannab maski. Administraator kannab maski. Kõik kannavad maski. Maskeraad. Täplised maskid. Musta värvi maskid. Haiglatöötajate maskid. Sellised helesinised. Justkui Vahemeri hommikul läbipaistvalt sillerdamas. Ruudulised maskid. Plastmassist tervet nägu katvad Läti start-up maskid. Skafandri moodi tervet ülakeha katvad maskid. Nahakarva maskid. Suud ja nina polegi enam. Nagu Lord Voldemort. Ilus ju tegelikult. Nagu hambahari on see mask nüüd meie igapäeva tarbeesemeks kujunenud. Huvitav, kas see jääbki nii. Ja ometigi on üks püha koht siin maamuna peal, kus pole kohustuslik maski kanda. Tenniseväljak. Nende piiride sees olen alati vabadust otsinud. Ja nüüd korraga on see käes. Nii siin. Ja nii tajutav. Astun väljakule. Rebin lämmatava maski eest kohe kui uks mu järel sulgub. Tõmban kõrvade tagant selle pitsitava kummipaela ära. Ja panen maski kotti. Vastutustundetu. Kui viirus on koridoris, siis on see ka ju väljakul. Aga ma ei hooli. Kindel? Aga väljakul pole mask kohustuslik. Veel. Ja nii ma siis naudin seda vabadust. Vabandust. Nõnda vastutustundetu. Väike rebel. Aga olla nina ja suuga on alles vahva. See väike inimene oma kasti sees. Oma piiride sees. Aga ometigi nii vaba nii vaba. Kasti sees kastist väljas. Aga kast on võimalik kastist välja minnes kaasa võtta. Maski sees maskist väljas. Ka maskita on võimalik maski kanda. Äkki need maskid on kogu aeg olnud. Aga nüüd nad lihtsalt on nähtavad. Nagu seened sügisel.