Justkui kosest üles ronimine. Nullkulu elustiil.

Tänasest alates hakkan prügivabalt elama. Otsustasin selle nüüd lõplikult ära. Maksku mis maksab. Lähen kasvõi läbi tule. Ringiga. Ja maksan peale nii palju kui vaja. Aga pakendivabalt pean kohe praegu elama hakkama. Kohe. Nüüd. Ja praegu. Olen seda ennegi otsustanud. Aga nüüd on viimane kord, kui seda otsustan. Sest see otsus on lõplik. Nagu ikka need uusaasta lubadused. Aga minu puhul need kerkivad üles suht spontaanselt ja juhuslikult. Ja iga päev. Justkui iga päev oleks uus aasta. Ja ongi uus aasta nüüd. Pakendivaba aasta on. Igatahes otsustasin nüüd hakata prügivabalt elama. Võid küsida, et miks. Ja et kuidas. Aga usun, et Sa saad väga ilusti aru. Et miks? Eks ikka sellepärast, et me oleme oma planeedi ära reostanud. Ei taha sinna suurde prügihunnikusse enam mitte ühtegi korda oma ämbrikesega prügi juurde kallata. Prügisaared hulbivad ookeanites. Kalad söövad planktoni asemel plastikut. Üks mees tegi kunagi katse, et kandis kogu oma aastast prügi kaasas. See oli päris hull vaatepilt ikka. Kui palju prügi üks inimene aastas tekitab. Hirmus. Hirmus lihtsalt. Eks see prügiteema on mul koguaeg korda läinud. Tegime keskkoolis Kerlyga keskkonnanädalat ja värki. Kui ma ülikooli läksin ja sain aru, et ühikas ei ole võimalik orgaanilist prügi komposteerida, siis ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ja ma ei saanud sellest aru. Kuidas ei ole võimalik prügi sorteerida. Ja need äädikakärbsed joonistasid suuri kaheksaid ümber prügikasti, kus kõik prügi oli segamini. See oli lihtsalt rõve. Nii ma siis üksinda sorteerisin seal ühikas prügi. Seal ühikas, kus ma mikrolaineahju ei julgenud lahtigi teha, sest keegi ei olnud seda vähemalt kümme aastat puhastanud. Ja kus paljajalu ei saanud käia, sest muidu jäid jalad põranda külge kinni. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes pidin ikkagi südame kõvaks tegema ja kogu oma sorteeritud prügi viskama sinna ühika taha, ühte suurde auku, mida nimetati prügikastiks. Ma ei kujuta ette, kuidas nad seda tühjendasid. Üldse seal Tallinnas oli see kuidagi keeruline. See komposteerimine. Kümne korteriga majas oli orgaanilise prügi kast kohustuslik. Aga elasime siis kortermajas, kus oli ametlikult üheksa korterit. Ja meie korter oli see katusekorter numbriga 9A, mida reaalsuses, juriidiliselt ma mõtlen, ei eksisteerinudki. Ehk siis oli kümme korterit. Aga ei olnud ka. Nõnda need kronksus vaglad siis kõverdasin end seal fanci korteri põrandal, kui banaanikoori täis paberkotilt põhi alt ära tuli. Ülla Ülla tõesti.  Mida Sa jälle korraldasid, Annemai? Ma lihtsalt ei suutnud seda kotti asetada sinna prügikasti, kuhu peale oli kirjutatud – olmeprügi. Ja jäätmejaam oli 30 km kaugusel… Praegu on mul aianurgas oma komposter. Sest ühel päeval juhtus täpselt sama olukord. Aga siis ma astusin otsustava sammu. Ostsin omale kõige odavama kompostri. Nii et kogu orgaaniline prügi läheb sinna. Sellega ei ole muret. Läheb sinna kõdunema ja ussitama. Ja valgad saavad seal rahulikult ussikese harjutusi teha. Et siis juhutuks maailma kõige loomulikum protsess üldse, mida meie tihtipeale, inimestena, juhutuda ei lase. See on see inimlikkus. See on lihtsalt ebaloomulik. Nii meie prügi siis haiseb ja on rõve. Ja prügikastid haisevad. Sest orgaaniline prügi kõduneb. Seal  juustukarpide ja pelmeedikottide vahel. Mind on alati paelunud küsimus, et kuidas elada nõnda, et prügi üldse ei tekiks. Seda plastik ja paber ja metalli ja olme ja misiganes muud prügi. Nagu mõned aastasajad tagasi. Siis kui prügi solgiämber lihtsalt aknast tänavale kallati. Aga plastikut siis veel ei eksisteerinud. Prügi sorteerimine on üks asi, aga prügivabalt elamine on täiesti teine reaalsus. Ja see on tänapäeva ühiskonnas nõnda raske. Nagu jookseks peaga pidevalt vastu seina. Ja roniks mööda koske üles. Ja ma tean, et kui ma nüüd täna selle otsuse vastu võtan, siis see hakkab olema kui täiskohaga töö. Sest Selverist on võimalik ainult puuvilju ja pähkleid ja liha osta pakendivabalt. Ja seda ka nõnda, et kaasostlejad vaatavad kergelt viltu, et miks Sa nüüd küll sinna oma auklikusse, sajandat korda kasutatud kilekotti seda õuna laod. Ökofašist! Ökofašist! Ökofašist! Ja ükskord ma küsisin sealt Selverist, et kas Te võiksite palun sooja toidu minu enda karpi panna. Ei. Vastati mulle poest. Kindlasti mitte. Kindlasti mitte, Annemai! Ja need plastikkarpide tornid vajusid kergelt viltu. Täpselt nagu mu suunurgadki. Ja mu meilie vastati, et euroopa toiduhügeeni nõuded. Ei. Ei. Ei. A okei. Ma saan vist aru. Ja samas ei saa. Ühesõnaga Selverisse ei saa minna. Peab siis minema turule ja ökopoodi ja juustupoodi ja teepoodi. Pitsat ei saa ka kaasa osta. Sellest on ka kahju. Aga ehk saabki siis ise uue oskuse siin elus juurde õppida. Aga see blond tädi teeb seda Romana pitsat ju nii hästi. Unustatud. Pitsat ei osta enam. Söön siis seal. Ei osta kaasa. See karp on ju suurem kui see pitsa. Ja seda on raske sinna Taara pst puiestee lõpus asuvasse pungil konteinersse nii või teisiti suruda. Jääb ära. Nii. Edasi. Kuivained saan ökopoest. Sealt ma ükspäev küsisin, et kas ma võin oma kotikeste ja tötsikute ja purgikestega tulla. Ja siis kuivained oma kotikestese, tötsikutesse ja purkidesse panna. Ja nad vastasid mulle jah. JAH. See oli üks ilusaimaid päevi mu elus. Mu süda sulas. Ja naeratasin seda igikestvat zen-naeratust, kui poemüüja mulle jaatavalt vastas. Sisemiselt muidugi. Ega ma välja ei näidanud midagi. Nagu ühele õigele eestlasele ikka kombeks. Kaerahelbed. Tatar. Kakao. Popkorn. Ja maitseained ka. Sool. Pipar. Kurkum. Köögiviljad saan turult. Või oma kalli ema käest. Kellel on kodus väike tarbeaed. Justkui paradiis. Millel rügamine on olnud kui orjatöö. Aga siiski paradiis. Nüüd järele mõeldes. Kartul. Porgand. Sibul. Peet. Kapsas. Kõrvits. Kaalikas. Mustrõigas. Kabatšok. Suvel. Kurk. Tomat. Naeris. Sibul. Redis. Till. Petersell. Lehtsalat. Spinat. Maasikad. Vaarikad. Mustsõstrad. Punased sõstrad. Karusmarjad. Õunad. Pähklid. Ja isa käest saan mett. Tal on ka mõned mesitarud. Nüüd nad panid veel pirnipuud ja ploomipuud ja õunapuud ka sinna paradiisi kasvama. Aga kui kalli ema käest ei saa. Siis lähen turule. Lähen valin julgelt välja need Eesti oma tooted. Loodetavasti. Olgugi, et need võivad olla hoopis Hispaania tomatid. Nagu kunagi kuskil välja tuli.  Eesti tomati nime all. Seal turul. Õnneks tomateid söön ma ainult augustis. Siis kui mu ema kasvuhoones nad valmis saavad. Ja kõik kohad on neid tomateid täis. Tomatid ei mahu tuppa äragi. Aga pakendivabam on seal kindlasti. Seal turul, ma mõtlen. Saab turumüüjatega otse suhelda. Ja ise oma koti sisse vilju laduda. Nõnda, et keegi ei vaata viltu. Ja ei ütle, et ökofašist oled !! Olgu. Mis mul veel vaja on. Neid delikatesse. Vist. Munad. No munadega on lihtne ja samas ka keeruline, sest ma ei ole ikka veel leidnud sellist mõnusat munakarpi, mis oleks samal ajal esteetiline ja tuhandeid kordi uuesti kasutatav. Ja ma ei taha, et see oleks plastikust. Kui siis äärmisel juhul taaskasutatud plasikust. Ja paberkarbid kipuvad katki minema. Oliiviõli. Seda vist küll ei ole võimalik pakendivabalt tarbida. Kas ma tõesti pean oliiviõlist loobuma? Ju siis pean. Pean leidma, mingi asendus rasvaine, mida on võimalik pakendivabalt osta? Kookosrasv? Või? Võid vist saab turult oma karbi sisse osta. Äkki ikkagi kuskil on selline suur kanister, kus on võimalik oma pudelisse oliiviõli lasta. Uurin. Ja annan Teile teada. Ilmselt see eksisteerib ainult mu unistustes. Tee. Teed lähen ostan teepoest. Sealt peaks lahtiselt oma tötsikusse saama osta. Sinihallitus juustu lähen ostan Juusutukuningatest. Leiba saan ise teha. Või Rosiine juurest osta. Ja kui ma ei viitsi sellega tegeleda. Siis lähen lihtsalt kalli Kadri juurde Mec Cafesse sööma. Aga ainult lõunapakkumist. Sest Joel Ostradi ülimaitsvad salatid on küll kaunid, isuäratavad ja maitsvad, aga nad on pakitud nendesse plastpakenditesse. Mis on küll nõnda kaunid. Aga. Ei saa. Otsustasin juba ära. Anna andeks, Joel. Täts it. Köögipool on tehtud. Pakendivaba. Va nüüd mul on vaja välja töötada kõik need kotid, tötsikud ja karbid, millega ma siis astun sellesse plasitkuvastasesse sõtta. Varustust on vaja. Aga eks selle leiab. Poekott on mul olemas. Puuvilja ja köögivilja kott on olemas. Tee karp on olemas. Munakarbi leiutan. Oliiviõli kraanid leian. A ja nüüd on need majapidamistarbed. Tahaks osta sealt ökopoest neid pesuvaheneid, mida saab uuesti ja uuesti oma pudelisse täita. Aga mulle tundub, et need kanistrid seal on ikka päris väiksed, millest ma siis oma veel väiksemasse pudelisse seda pesuvedelikku lasen. Et pole vist väga mõtet. Need kanistrid visatakse pärast nii kui nii ära ju. Ja need kanistrid on plastikust. Lihtsalt veidi suuremad kanistrid on. Nii et ökopoest pesuvedeliku ostmine jääb ära. Jääb ära. Pesusooda ja seebi segu pidi päris hästi töötama. Pole proovinud veel. Aga eks ma siis proovin. Hakkan siin ahjus pesusoodat omale praadima. Ökofašisti karm saatus.. Pärast pelmeenid maitsevad veel soodaselt. A, pelmeene peab ka hakkama ise tegema. Jääb vist ära. Kunagi proovisin hambaid soodaga pesta. See ei töötand. Hambapastat tuleb osta. Järeldasin siis. Hambapastast ei saa loobuda. Ja sooda ja äädikaga saan igasuguse raskema mustuse puhtaks. Torud ja värki. Saangi kodus omaenda keemiateatrit teha. Ja kõik ülejäänud – nõud ja iseenda – saan seebiga puhtaks pesta. Avastasin ükspäev. Fairy-t pole vaja. Shampooni pole vaja. Dušigeeli pole vaja. Nõudepesu vahendit pole vaja. Seep. Seep teeb kõik puhtaks. Aga kust ma saaks seepi pakendivabalt? Seepi ma küll keetma ei hakka. Ära seda arva. Uurin selle välja igatahes. Päevad – selle lahedas Mooncup. WC-paber… see on juba järgmise blogipostituse teema. 

Joon kaardub ringiks.

Piineldes mõistuse piiritletuse küüsis, samal ajal, tagajärgi mitte nähes, oma lühinägelikkuse najal. Kummalise üllatusena, oota, ettearenenud headus ukse järel ukse, jälle järgmise, avab lõputu teadus. (Alexsander Pope, „An Essay on Criticism“) Kui kirsiõis kukub maha, siis ta sureb, aga samas annab endast kõik, et pung võiks järgmisel aastal taas tärgata. Kui hüljatud jäätisepaber kukub maha, siis ta sätendab samas kohas veel 300 aastat. Jäätisepaberit pole inimese poolt jäätisevabrikule vajalikuks disainitud – ta ei oska olla kasulik, ta ei suuda end veel ise ümber tärkava „Väikese Tomi“ mässida. Kujuta ette, kui prügi ei eksisteeriks, kui tooted oleksid alguselt peale disainitud nii, et suur koletu tehas oskaks enda toodetud jäätmeid närida ja uue tootena välja sülitada. Ühel pimedal neljapäevasel novembriõhtul „Rohkem kui keskkond“ nädala raames on end Aida kaminasaali pressinud parajal hulgal rahvast ning triibulises kampsunis AS Veolia Keskkonnateenuste esindaja Hr. Stiiv, et vaadata Rob van Hattumi poolt vändatud filmi „Jäätmed=toit“ ning pidada maha üks tuline arutelu. Reostus, vähenevad loodusressurssid, prügipüramiidid – kas on võimalik nõiaringist välja murda? Keemik Michael Braungart ja arhitekt William McDonough demonstreerivad filmis lahendust – revolutsioonilist filosoofiat nimega „Hällist hällini“, mille nad on vorpinud ka samanimeliseks raamatuks. Meeste ideed lõhnavad järgmise tööstusrevolutsiooni järele, kus mängu on toodud lisaks kiirusele, täpsusele, süsteemsusele, tootlikusele, majanduslikule edukusele veel ka loodusressursside säästlik, efektiivne ja nutikas kasutamine, emotsionaalne aspekt – tehasetööliste ja üleüldse kõigi inimeste tervislik seisund, meie laste tulevik ning mõiste „prügi“ muutmine mõisteks „toit“. Idee on töötada välja toodete disain ja arendus, mis kasutaks ainult ohtutuid ja täielikult uuesti kasutatavaid toormaterjale. Kui kaks keskkonnakalduvusega loomingulist meesterahvast, keemik ja arhitekt, kord kohtusid, siis ei suutnud nad pidurdada kahe samasuguse mõtteviisi põrkumisest tekkinud fantaasiavoolu ning ei läinud kaua aega, kui sündiski „Hällist hällini“. Filmis kirjeldasid McDonough ja Braungart oma lennukaid ideid: mis saaks siis kui majad oleksid kui puud – toodaksid hapniku, neelaksid süsihappegaasi, toodaks väetist, toitu, puhastaks vett. Nende ampluaa ulatub kõige pisemate osakeste imetillukesest maailmast kuni hiiglaslike inimloodud konstruktsioonideni ning kaasab ka kõike, mis jääb mikro-ja markomaailma vahele. Eriti keskenduvad nad tööstuste, kui loodust kõige enam kahjustavate inimheaolu vabrikute ümberdisainimistele. Inimloom – tarbija. Kuid mõtle korraks, kui vähe sa tegelikult tarbid – veidi toitu, natuke vedelikku. Kõik muu on disainitud juba eos ära viskamiseks – hällist hauda. Kuid, kas asju on võimalik ära visata? Kus on „ära“? Tegelikult „ära“-t ei eksisteeri. „Ära“ on ära läinud. „Ära“ on prügipüramiid Aafrikas, „ära“ on Iru põletusjaam, „ära“ on sirge joone lõpp. „Ära“ tekitab probleeme, sest toodete sees, mis pole enam inimesele „vajalikud“ ning on turvaliselt ÄRA paigutatud, leidub väärismetalle, igasugust tehnoloogilist toormaterjali ning palju muud ohtlikku, samas vajalikku, mida kõike saaks suutata uuele ringile. Hällist hällini kontseptsioonis on eraldatud tehnoloogiline aineringe bioloogilisest. Inimese loodud kraam läheb uuele ringile tööstusesse ja kõik, mis on biolagunev läheb uuele ringile loodusesse. Lõputu ring – hällist hällini. Kas esmapilgul kergelt utoopilist Hällist hällini filosoofiat on võimalik reaalsuses rakendada? Eestis mitte. Triibulise kampsuniga Hr. Stiiv sõnas selgelt, et Hällist hällini süsteemi jaoks on meie kodumaa liiga pisike, jäätmeid tekib nii vähe. Fakt on see, et enamus prügi, mis eestlane loob läheb Iru põletusahju – hoole ja armastusega pudelautomaati topitud plasttaara leiab oma viimse tee tuhastamisel – jah energiat vabaneb, kuid…kas me ei saaks teha enam. Tulega ebameeldivuste vastu võitlemine on keskkaegne käitumisviis arvavad Braungart ja McDonough. Näiteks Hollandi keskkonnaministeerium arendab valitsusorganisatsioonide hankestrateegiat, mille ostmiskriteeriumiks on seatud Hällist hällini põhimõtete rakendamine. Maagaasi kasumist nelikümmend protsenti on eraldatud Hällis hällini uuringutesse ja rahalise toetusena innovatsiooni edendamiseks Hollandi väikeettevõtetes, kellel võib olla rahalisi raskusi nende põhimõtete realiseerimisega. Toormaterjale maetakse ning põletatakse üle kogu maa. Esimesed töösturid arvasid, et looduslik kapital on lõputu, kuid ajad on muutunud – meie juba teame, et maapõu ei varja endas sama palju toormaterjali, kui üks teatud liik oma eksisteerimise väljendamiseks vajab. Looduse varasalv pole lõputu. Meile on antud kõrgeltarenenud aju, kaks pöialt ning kaheksa näppu, et kohaneda muutuvate oludega, et tulla välja kinnijäänud süsteemidest ning muuta joon ringiks.

Hällist hällini on nagu hoolikas aiapidamine. „Asi ei ole planeedi päästmises, vaid siin elama õppi- mises.“ Eelnevate põlvede poolt tehtud ajutöö võimaldab täna, siin ja praegu mitte muretseda ellu jäämise pärast. Meie, kes pole karmi elu näinudki, kes ei pea odaga piisonit küttima, saame lasta loovusel lennata, saame unistada. Peopesa sees olev hea elu võimaldab meil oma tähelepanu pööra- ta peale enda ka teistele maa-asukatele. Kõik selleks, et heaolu ei tuleks kellegi teise arvelt. Kõik selleks, et osavalt õppida elama oma helesinise planeediga kooskõlas. Me vajame koostööaldist hin- ge ja valmidust iseenda vahel, aga nagu aiapidajad vajame ka suuremat koostööd loodusega ja rohkem süvenemist selle spetsiifilistesse saladustesse. Me võiksime kasutada oma nutikust, et muuta see planeet meie koduks, olla siin kui põliselanikud. Kuid võib-olla peaksime kuulama Hr. Stiivi, kes lausus välja ammu tuntud tõe, et inimesed on niigi laisad ja liigutavad ennast ainult siis, kui elu on ohus või kõht on tühi. Seni aga, kogume pekki ja naudime head elu, kuni jõuab kätte äärmuslik vajadus süsteemide ümberdisainimiseks. Või hakkame kohe joont ringiks väänama?