Kas vabaturumajanduse keskkonnas saabki mitte üle tarbida?

Iga suutäie pistame ise endale suhu ja ka iga toote ostame omal vabal tahtel. Kuid ostuvabadusest võib saada krediitkaardi külge aheldav sõltuvus, mille needusest pühaisa Billy koos gospel-kooriga filmis „Mida Jeesus ostaks?” ameeriklasi päästa proovib. Vabaturumajandus on loonud head tingimused ületarbimiseks, vaid otsusekindlalt teadlikke valikuid tehes on võimalik ületarbimisest välja astuda. Vabaturumajanduse „osta kolm saad kahe hinnaga” kampaaniatest tulvil keskkond soosib shopahoolikute teket. Sarnaselt narkomaanidega ei saa ükski tarbijahullusesse nakatunu hoiduda järgmiset doosist – seitsmeteistkümnendast ebavajalikult aiapäkapikust, mille kättesaadavuse on tootjad teinud tarbijatele võimalikult lihtsaks. Ameerikas viivad maanteed otse supermarketitesse, legoreklaamid kindlustavad mudilaste poolt jõuluvanale esitatud soovide nimekirja piisava pikkuse, mis omakorda toob kaasa x-boxide nimel tunglevate vanemate hordid. Kui kasumist huvitatud tootjad on reklaaminduse abil tahtekindluse puudulikkuse käes kannatava tarbija oma konksu otsa saanud, siis pole abi ei ostupshühholoogilisest nõustamisest ega ka reverend Billy pihitoolist. Vabaturumajanduse keskkonnas on iga ühe valik, kas soetada endale kvaliteeti või kvantiteeti. On võimalik osta igal aastal endale uued jalavarjud või valida Kriuksu käsitöösaapad kogu eluks. Tootja eesmärgiks on kiirelt kasumit teenida, mis eeldab võimalikult odava tööjõuga nii odavatest materjalidest valmistatud toodete suurt läbimüüki vähese ajavahemiku jooksul koos sisse programmeeritud katki minekuga pärast garantii lõppu. Kuid ületarbimist on võimalik vähendada valides kümne H&M särgi asemel hoopis ühe sajaeurose eesti disaineri loodud särgi. Teadlikute valikute tegemine nõuab iga otsuse lahti mõtestamist. Kas järgmise ostuga kaasneb võlarõngas jala ümber? Kui kaua kestab materiaalse kingituse saamisest ja tegemisest saadud emotsionaalne nauding? Miks kulutada kingituse otsimise peale tunde, kui võiks lihtsalt oma aega kinkida? Kaheksa kümnest ameeriklasest elab võlgu, mis näitab homo americantuse võimetust ette näha oma läbimõtlemata otsuste tagajärgi. Kindel ei olda isegi kingituse sobivuses, sest ühiselt jagatud kinkimise ja paki avamise rõõm kulmineerub pööripäeva järgse kingituste ümbervahetamisega. Just iga ostu vajalikkust, kvaliteeti ning poodi mineku peale kuluvat aega külmalt kalkuleerides võib avastada, et tahtmine tarbida on muutunud väiksemaks võrreldes hingamisvajadusega. Ületarbimise pillerkaar on ideaalne kontraliikumiste tekkeks. Peavool loob subvoole – alati leidub mõni Maryliis Treinfeldt või Nõukogudeaegse pakendivaba poe pooldaja. Kuid liigse tarbimise vastaste hulk on nii väike, et päris majanduspeetust ettevõtjad tarbimisillusioonist väljunute pärast kartma ei pea. Kuid kui laenumulli sisse koguneb liiga palju õhku, siis võib juhtuda, et krahh pole enam lihtsalt sõna, vaid juba tegelikkus. Nii nagu hipid proovisid 70ndatel tarbimiskultuurist välja astuda, üritab nüüd püha isa Billy gospel-koori saatel religioosete performance’ite abiga mööda Ameerikat sõites levitada sõnumit „Vabastage jõulud ostuorgiast!” Iga teine kaasmaalane vastab Billyle sõnumile vaid: „Aga Jeesus ostaks ka oma jüngitele x-boxi.” Kuigi reverend Billy antitarbimise sõnum jäi korrakaitsjatele mitmel korral filmilinal ette, pole kahtlustki, et vähemalt mõne ameeriklase kõrvu jäi ettekuulutus krediitkaardi needusest kõlama. Võib-olla ostaks Jeesus tänapäeval x-boxi, kuid võib-olla kasvatab ta hoopis enda ja teiste iseloomu lonkides shopahoolikutest ameeriklaste ja poeriiulite vahel. Samal ajal süstides kaaskulgejatesse teadlikkust otsusekindlate valikute tegemiseks, et mitte lasta vabaturumajanduse virmalisusel ennast ületarbmise narkomaaniasse kanda.