Maskeraad. Maski sees maskist väljas?

Mask. Millal kanda maski? Millist maski kanda? Kas Sa ei kannagi maski? Võiks ikkagi maski kanda. Näita, et hoolid. Viirus on ju. Kas Sa ei tahagi vaba olla? Piira oma vabadust. Et saaksid siis vaba olla. Veel. Et saaksid kodu seinte vahelt väljas käia. Palli löömas. Või kunstisaalis. Kunstisaalis. Ei tunne enam sõprugi ära. Oma hingeõhu sees kopitame samamoodi nagu Laurentsius Meelis Friethentali “Mesilastes” 17. sajandi kopitavas ja hallitavas Tartus. Treener kannab maski. Poemüüa kannab maski. Bolt-i autojuht kannab maski. Administraator kannab maski. Kõik kannavad maski. Maskeraad. Täplised maskid. Musta värvi maskid. Haiglatöötajate maskid. Sellised helesinised. Justkui Vahemeri hommikul läbipaistvalt sillerdamas. Ruudulised maskid. Plastmassist tervet nägu katvad Läti start-up maskid. Skafandri moodi tervet ülakeha katvad maskid. Nahakarva maskid. Suud ja nina polegi enam. Nagu Lord Voldemort. Ilus ju tegelikult. Nagu hambahari on see mask nüüd meie igapäeva tarbeesemeks kujunenud. Huvitav, kas see jääbki nii. Ja ometigi on üks püha koht siin maamuna peal, kus pole kohustuslik maski kanda. Tenniseväljak. Nende piiride sees olen alati vabadust otsinud. Ja nüüd korraga on see käes. Nii siin. Ja nii tajutav. Astun väljakule. Rebin lämmatava maski eest kohe kui uks mu järel sulgub. Tõmban kõrvade tagant selle pitsitava kummipaela ära. Ja panen maski kotti. Vastutustundetu. Kui viirus on koridoris, siis on see ka ju väljakul. Aga ma ei hooli. Kindel? Aga väljakul pole mask kohustuslik. Veel. Ja nii ma siis naudin seda vabadust. Vabandust. Nõnda vastutustundetu. Väike rebel. Aga olla nina ja suuga on alles vahva. See väike inimene oma kasti sees. Oma piiride sees. Aga ometigi nii vaba nii vaba. Kasti sees kastist väljas. Aga kast on võimalik kastist välja minnes kaasa võtta. Maski sees maskist väljas. Ka maskita on võimalik maski kanda. Äkki need maskid on kogu aeg olnud. Aga nüüd nad lihtsalt on nähtavad. Nagu seened sügisel. 

Kas vabaturumajanduse keskkonnas saabki mitte üle tarbida?

Iga suutäie pistame ise endale suhu ja ka iga toote ostame omal vabal tahtel. Kuid ostuvabadusest võib saada krediitkaardi külge aheldav sõltuvus, mille needusest pühaisa Billy koos gospel-kooriga filmis „Mida Jeesus ostaks?” ameeriklasi päästa proovib. Vabaturumajandus on loonud head tingimused ületarbimiseks, vaid otsusekindlalt teadlikke valikuid tehes on võimalik ületarbimisest välja astuda. Vabaturumajanduse „osta kolm saad kahe hinnaga” kampaaniatest tulvil keskkond soosib shopahoolikute teket. Sarnaselt narkomaanidega ei saa ükski tarbijahullusesse nakatunu hoiduda järgmiset doosist – seitsmeteistkümnendast ebavajalikult aiapäkapikust, mille kättesaadavuse on tootjad teinud tarbijatele võimalikult lihtsaks. Ameerikas viivad maanteed otse supermarketitesse, legoreklaamid kindlustavad mudilaste poolt jõuluvanale esitatud soovide nimekirja piisava pikkuse, mis omakorda toob kaasa x-boxide nimel tunglevate vanemate hordid. Kui kasumist huvitatud tootjad on reklaaminduse abil tahtekindluse puudulikkuse käes kannatava tarbija oma konksu otsa saanud, siis pole abi ei ostupshühholoogilisest nõustamisest ega ka reverend Billy pihitoolist. Vabaturumajanduse keskkonnas on iga ühe valik, kas soetada endale kvaliteeti või kvantiteeti. On võimalik osta igal aastal endale uued jalavarjud või valida Kriuksu käsitöösaapad kogu eluks. Tootja eesmärgiks on kiirelt kasumit teenida, mis eeldab võimalikult odava tööjõuga nii odavatest materjalidest valmistatud toodete suurt läbimüüki vähese ajavahemiku jooksul koos sisse programmeeritud katki minekuga pärast garantii lõppu. Kuid ületarbimist on võimalik vähendada valides kümne H&M särgi asemel hoopis ühe sajaeurose eesti disaineri loodud särgi. Teadlikute valikute tegemine nõuab iga otsuse lahti mõtestamist. Kas järgmise ostuga kaasneb võlarõngas jala ümber? Kui kaua kestab materiaalse kingituse saamisest ja tegemisest saadud emotsionaalne nauding? Miks kulutada kingituse otsimise peale tunde, kui võiks lihtsalt oma aega kinkida? Kaheksa kümnest ameeriklasest elab võlgu, mis näitab homo americantuse võimetust ette näha oma läbimõtlemata otsuste tagajärgi. Kindel ei olda isegi kingituse sobivuses, sest ühiselt jagatud kinkimise ja paki avamise rõõm kulmineerub pööripäeva järgse kingituste ümbervahetamisega. Just iga ostu vajalikkust, kvaliteeti ning poodi mineku peale kuluvat aega külmalt kalkuleerides võib avastada, et tahtmine tarbida on muutunud väiksemaks võrreldes hingamisvajadusega. Ületarbimise pillerkaar on ideaalne kontraliikumiste tekkeks. Peavool loob subvoole – alati leidub mõni Maryliis Treinfeldt või Nõukogudeaegse pakendivaba poe pooldaja. Kuid liigse tarbimise vastaste hulk on nii väike, et päris majanduspeetust ettevõtjad tarbimisillusioonist väljunute pärast kartma ei pea. Kuid kui laenumulli sisse koguneb liiga palju õhku, siis võib juhtuda, et krahh pole enam lihtsalt sõna, vaid juba tegelikkus. Nii nagu hipid proovisid 70ndatel tarbimiskultuurist välja astuda, üritab nüüd püha isa Billy gospel-koori saatel religioosete performance’ite abiga mööda Ameerikat sõites levitada sõnumit „Vabastage jõulud ostuorgiast!” Iga teine kaasmaalane vastab Billyle sõnumile vaid: „Aga Jeesus ostaks ka oma jüngitele x-boxi.” Kuigi reverend Billy antitarbimise sõnum jäi korrakaitsjatele mitmel korral filmilinal ette, pole kahtlustki, et vähemalt mõne ameeriklase kõrvu jäi ettekuulutus krediitkaardi needusest kõlama. Võib-olla ostaks Jeesus tänapäeval x-boxi, kuid võib-olla kasvatab ta hoopis enda ja teiste iseloomu lonkides shopahoolikutest ameeriklaste ja poeriiulite vahel. Samal ajal süstides kaaskulgejatesse teadlikkust otsusekindlate valikute tegemiseks, et mitte lasta vabaturumajanduse virmalisusel ennast ületarbmise narkomaaniasse kanda.