Pakendivaba hambapasta otsingutel. Lõpuks leidsin.

Lõikasin oma hambapastatuubi pooleks. Vägivaldne. Nagu ma vahest olen. Aga mis ma teha sain. Ma ei suutnud enam rohkem pastat sellest tuubist välja pigistada. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud. Sellest tuubist, mille lagunemiseks kulub 700 aastat. Pidin sellest tuubist lihtsalt viimse kui pasta välja pigistama. Mu hambapasta hakkas otsa saama. Ja ma pidin uue ostma. Siililegi selge. See on see elu 21. sajandil – me ei ole võimelised ilma hambapastata ellu jääma. Olgugi et selline asi nagu hambapasta tuub on üldse maailmas eksisteerinud veidi üle sajandi. Ja nüüd me ei saa ilma hambapastata elada. Imelik maailm. Lubasin, et kui mul hambapasta otsa saab, siis kavatsen osta omale Mündi hambapasta tabletid. Ja nõnda ma ka tegin. Proovi Münti! Soovitasid paljud. Seda nullkulu toodet, mida üks Eesti noorte idufirma lahendusena toodab. Ja ma päriselt tundsin, et see ongi lahendus. Lõpuks ometi. Selles veidras maailmas, kus iga aasta leiab ome tee prügimäele miljard hambapastatuubi. Münt pakub sellele probleemile päris lahendust. Ma ütlen ikka päris päris konkreetselt. Ikka päris konkreetselt. Ikka päris päris päris konkreetselt. Et Münt pakkub sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et me vajame sellele probleemile lahendust. Ja pole ka ime, et noored otsivad sellele probleemile lahendust. Sest ME TAHAME SELLEL PLANEEDIL EDASI ELADA. Või kas tahame Igatahes. Ostukogemus oli lihtsalt imeline. Ma leidsin end minimalistliku veebipoe vaateaknalt. Koheselt köitis mind üks väga armastusväärne noor tütarlaps. Hambapastatablet hammaste vahel sillerdamas. Naeratades. Puidust hambahari ta käes just nagu sirp ja vasar Nõukogude ajal töölisema tugevates kätes. Juhatades teed keskkondasõbraliku (ehk ka valgustunud) kapitalismini. Noortefirmad näitamas väikeste sammudega teed välja sellest kleepuvast pimedusest. “Näri! Pese! Naerata! Korda!” Ma vajan hetkel vaid neid nullkulu hambapasta tablette. Ma mõtlesin. Piparmünt. Greip. Mu lemmikud maitsed. Võimalus esitada püsitellimus. Et nad saadavad Sulle uue toosi kohe kui purk peaks tühjaks saama. Paberkotis. Biolagunevas.* “Pole plastikut! Pole prügi! Pole probleemi!” Läbisin ostuprotsessi. See oli sama kiire ja sujuv kui sisemiste võitluskunstide meistri läbitungiv pilk, mis justkui iseenesest paneb Sind maha kukkuma. Ei tundnud seda üldse. Ostsin uueneva püsitellimuse. Ja valisin võimaluse ise saadetisele Tartusse järgi minna. Koheselt Saabus mu postkasti meil Akselilt – ühelt firma asutajalt. Mis siis, et see meil tuli oli meililisist. Ja tuli automaatselt. Ja tuleb automaatselt igale kliendile. See oli lühike ja armas. Justkui mingisugune selline soe hingus, mis minust möödudes paitas õrnalt mu põski – oli see tunne kui lugesin seda lühikest meili. “Miljard tänu! Iga aasta visatakse ära üle ühe miljardi hambapastatuubi. Tänu sinule see arv peagi muutub. Aitäh, et koos meiega puhtama ja õnnelikuma planeedi poole liigud!” Armusin sellesse koheselt. Pärast lugemist. Said mu kätte. Nüüd olen Su klient kuni elu lõpuni. Ja see ei ole veel kõik. Sa ei kujuta ette, mis järgmisena juhtus. Täpselt siis kui mõtlesin, et oumaigaad, mu hambapasta saab kohe otsa. Pean nendele tablettidele järgi minema. Just siis, kui vajadus nende järgi kasvas nii suureks. Ja ma mõtlesin, et kuidas ma järgmise päeva ilma hambapastata üle elan. Ja oli veel taasiseseisvumispäev ja kõik kohad olid kinni ja… siis ma sain Akselilt sõnumi: “Tere! Mina olen Aksel Mündi tiimist. Märkasime, et kasutasite ostul varianti ise järele tulemiseks. Aitäh, et valisite kõige loodussäästlikuma variandi! Kas saaksime üleandmise teha kontaktivabalt täna 19-20.30 paiku? Tooksin paki teie valitud kohta, näiteks saan jätta selle teie kodu ukse taha. Parimate soovidega, Aksel” Ja ma olin nagu, et midaaaaaaaaa värki. Kas ta päriselt kavatsebki need hambapasta tabletid mu ukse taha ära tuua? Peagi mu telefon helises ja ta ütles: “Ma jätsin paki Sinu ukse taha. Aitäh, et tellisite meie käest.” Ja ma läksin jooksujalu oma toast välja. Avasin ukse. Vaatasin maha. Ja seal see oli. Pakk. Mündi logoga. Mind ootamas mu enda kodu ukse taga. Lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Võtsin paki maast üles. Nagu see oleks püha leib. Justkui nagu Jen oleks Internetti oma käes hoinud. Kõndisin oma tuppa. Asetasin paki aknalauale. Lasin sel veidi seal olla. Lihtsalt vaatasin seda kaugelt. Sama ajal ise valmistudes selleks hetkeks. Mida ma olin oma eelmise postituse avaldamisest saadik oodanud. Ja just siis. Just siis kui saabus see õige hetk. Avasin paki. Nagu viie-aastane oleks jõulupakki lahti teinud. Aga aeglaselt. Nautisin igat hetke sellest protsessist. Ja kõige esimesena tungis mu silmadesse järgmine sõnum: “Väikeste sammudega suurte võitudeni.” Peaaegu oleks nutma hakanud. Ja seal see oli. Klaasis purk, mis oli täis hambapasta tablette. Purki ümbritses selline papist pakketäide, mis hoidis purki karbis paigal. Aga see oli see keskkonnasõbralik versioon sellest täitematerjalist. LIhtsalt see fakt, et iga väike detail oli keskkonnasõbralik, tegi mind nõnda õnnelikuks. Niisiis. Ma asetasin selle purgi oma pooleks lõigatud hambapastatuubi kõrvale, Ja proovisin järgi. Selle Mündi hambapasta. Võtsin purgist ühe tableti ja asetasin selle oma hammaste vahele. Täpselt sama moodi nagu see armas neiu nendelt instagrammi postitustelt. Alguses valdas mind selline veider tunne. Tead, kui Sa oled terve oma elu aeg harjunud sellega, et hambapasta on vedel, siis kui see enam vedel ei ole, siis nagu tundus, et midagi on valesti. Mu ajul läks lihtsalt veidi aega, et harjuda faktiga, et ma pean kõigepealt hammastega selle tableti katki murdma. Enne kui ma saan hambaid pesema hakata. Värske piparmündi maitse täitis mu suu. Ja see sisemine zen-naeratus muutus veel intentsiivsemaks. Sest see minu väike otsus kasutada pakendivaba hambapastat vähendab nii tühiselt seda prügi hulka, mida inimkond igapäevaselt siia planeedile juurde tekitab. Aga siiski. See on väike, pisitillukene samm, mis aitab meie ühiskonnal vähendada seda prügi hulka, mida me pidevalt, lihtsalt oma olemasoluga, siia planeedile igapäevaselt juurde toodame. Armastan Münti. Igavesti. 

Justkui kosest üles ronimine. Nullkulu elustiil.

Tänasest alates hakkan prügivabalt elama. Otsustasin selle nüüd lõplikult ära. Maksku mis maksab. Lähen kasvõi läbi tule. Ringiga. Ja maksan peale nii palju kui vaja. Aga pakendivabalt pean kohe praegu elama hakkama. Kohe. Nüüd. Ja praegu. Olen seda ennegi otsustanud. Aga nüüd on viimane kord, kui seda otsustan. Sest see otsus on lõplik. Nagu ikka need uusaasta lubadused. Aga minu puhul need kerkivad üles suht spontaanselt ja juhuslikult. Ja iga päev. Justkui iga päev oleks uus aasta. Ja ongi uus aasta nüüd. Pakendivaba aasta on. Igatahes otsustasin nüüd hakata prügivabalt elama. Võid küsida, et miks. Ja et kuidas. Aga usun, et Sa saad väga ilusti aru. Et miks? Eks ikka sellepärast, et me oleme oma planeedi ära reostanud. Ei taha sinna suurde prügihunnikusse enam mitte ühtegi korda oma ämbrikesega prügi juurde kallata. Prügisaared hulbivad ookeanites. Kalad söövad planktoni asemel plastikut. Üks mees tegi kunagi katse, et kandis kogu oma aastast prügi kaasas. See oli päris hull vaatepilt ikka. Kui palju prügi üks inimene aastas tekitab. Hirmus. Hirmus lihtsalt. Eks see prügiteema on mul koguaeg korda läinud. Tegime keskkoolis Kerlyga keskkonnanädalat ja värki. Kui ma ülikooli läksin ja sain aru, et ühikas ei ole võimalik orgaanilist prügi komposteerida, siis ma oleks peaaegu nutma hakanud. Ja ma ei saanud sellest aru. Kuidas ei ole võimalik prügi sorteerida. Ja need äädikakärbsed joonistasid suuri kaheksaid ümber prügikasti, kus kõik prügi oli segamini. See oli lihtsalt rõve. Nii ma siis üksinda sorteerisin seal ühikas prügi. Seal ühikas, kus ma mikrolaineahju ei julgenud lahtigi teha, sest keegi ei olnud seda vähemalt kümme aastat puhastanud. Ja kus paljajalu ei saanud käia, sest muidu jäid jalad põranda külge kinni. Aga see selleks. Lõppkokkuvõttes pidin ikkagi südame kõvaks tegema ja kogu oma sorteeritud prügi viskama sinna ühika taha, ühte suurde auku, mida nimetati prügikastiks. Ma ei kujuta ette, kuidas nad seda tühjendasid. Üldse seal Tallinnas oli see kuidagi keeruline. See komposteerimine. Kümne korteriga majas oli orgaanilise prügi kast kohustuslik. Aga elasime siis kortermajas, kus oli ametlikult üheksa korterit. Ja meie korter oli see katusekorter numbriga 9A, mida reaalsuses, juriidiliselt ma mõtlen, ei eksisteerinudki. Ehk siis oli kümme korterit. Aga ei olnud ka. Nõnda need kronksus vaglad siis kõverdasin end seal fanci korteri põrandal, kui banaanikoori täis paberkotilt põhi alt ära tuli. Ülla Ülla tõesti.  Mida Sa jälle korraldasid, Annemai? Ma lihtsalt ei suutnud seda kotti asetada sinna prügikasti, kuhu peale oli kirjutatud – olmeprügi. Ja jäätmejaam oli 30 km kaugusel… Praegu on mul aianurgas oma komposter. Sest ühel päeval juhtus täpselt sama olukord. Aga siis ma astusin otsustava sammu. Ostsin omale kõige odavama kompostri. Nii et kogu orgaaniline prügi läheb sinna. Sellega ei ole muret. Läheb sinna kõdunema ja ussitama. Ja valgad saavad seal rahulikult ussikese harjutusi teha. Et siis juhutuks maailma kõige loomulikum protsess üldse, mida meie tihtipeale, inimestena, juhutuda ei lase. See on see inimlikkus. See on lihtsalt ebaloomulik. Nii meie prügi siis haiseb ja on rõve. Ja prügikastid haisevad. Sest orgaaniline prügi kõduneb. Seal  juustukarpide ja pelmeedikottide vahel. Mind on alati paelunud küsimus, et kuidas elada nõnda, et prügi üldse ei tekiks. Seda plastik ja paber ja metalli ja olme ja misiganes muud prügi. Nagu mõned aastasajad tagasi. Siis kui prügi solgiämber lihtsalt aknast tänavale kallati. Aga plastikut siis veel ei eksisteerinud. Prügi sorteerimine on üks asi, aga prügivabalt elamine on täiesti teine reaalsus. Ja see on tänapäeva ühiskonnas nõnda raske. Nagu jookseks peaga pidevalt vastu seina. Ja roniks mööda koske üles. Ja ma tean, et kui ma nüüd täna selle otsuse vastu võtan, siis see hakkab olema kui täiskohaga töö. Sest Selverist on võimalik ainult puuvilju ja pähkleid ja liha osta pakendivabalt. Ja seda ka nõnda, et kaasostlejad vaatavad kergelt viltu, et miks Sa nüüd küll sinna oma auklikusse, sajandat korda kasutatud kilekotti seda õuna laod. Ökofašist! Ökofašist! Ökofašist! Ja ükskord ma küsisin sealt Selverist, et kas Te võiksite palun sooja toidu minu enda karpi panna. Ei. Vastati mulle poest. Kindlasti mitte. Kindlasti mitte, Annemai! Ja need plastikkarpide tornid vajusid kergelt viltu. Täpselt nagu mu suunurgadki. Ja mu meilie vastati, et euroopa toiduhügeeni nõuded. Ei. Ei. Ei. A okei. Ma saan vist aru. Ja samas ei saa. Ühesõnaga Selverisse ei saa minna. Peab siis minema turule ja ökopoodi ja juustupoodi ja teepoodi. Pitsat ei saa ka kaasa osta. Sellest on ka kahju. Aga ehk saabki siis ise uue oskuse siin elus juurde õppida. Aga see blond tädi teeb seda Romana pitsat ju nii hästi. Unustatud. Pitsat ei osta enam. Söön siis seal. Ei osta kaasa. See karp on ju suurem kui see pitsa. Ja seda on raske sinna Taara pst puiestee lõpus asuvasse pungil konteinersse nii või teisiti suruda. Jääb ära. Nii. Edasi. Kuivained saan ökopoest. Sealt ma ükspäev küsisin, et kas ma võin oma kotikeste ja tötsikute ja purgikestega tulla. Ja siis kuivained oma kotikestese, tötsikutesse ja purkidesse panna. Ja nad vastasid mulle jah. JAH. See oli üks ilusaimaid päevi mu elus. Mu süda sulas. Ja naeratasin seda igikestvat zen-naeratust, kui poemüüja mulle jaatavalt vastas. Sisemiselt muidugi. Ega ma välja ei näidanud midagi. Nagu ühele õigele eestlasele ikka kombeks. Kaerahelbed. Tatar. Kakao. Popkorn. Ja maitseained ka. Sool. Pipar. Kurkum. Köögiviljad saan turult. Või oma kalli ema käest. Kellel on kodus väike tarbeaed. Justkui paradiis. Millel rügamine on olnud kui orjatöö. Aga siiski paradiis. Nüüd järele mõeldes. Kartul. Porgand. Sibul. Peet. Kapsas. Kõrvits. Kaalikas. Mustrõigas. Kabatšok. Suvel. Kurk. Tomat. Naeris. Sibul. Redis. Till. Petersell. Lehtsalat. Spinat. Maasikad. Vaarikad. Mustsõstrad. Punased sõstrad. Karusmarjad. Õunad. Pähklid. Ja isa käest saan mett. Tal on ka mõned mesitarud. Nüüd nad panid veel pirnipuud ja ploomipuud ja õunapuud ka sinna paradiisi kasvama. Aga kui kalli ema käest ei saa. Siis lähen turule. Lähen valin julgelt välja need Eesti oma tooted. Loodetavasti. Olgugi, et need võivad olla hoopis Hispaania tomatid. Nagu kunagi kuskil välja tuli.  Eesti tomati nime all. Seal turul. Õnneks tomateid söön ma ainult augustis. Siis kui mu ema kasvuhoones nad valmis saavad. Ja kõik kohad on neid tomateid täis. Tomatid ei mahu tuppa äragi. Aga pakendivabam on seal kindlasti. Seal turul, ma mõtlen. Saab turumüüjatega otse suhelda. Ja ise oma koti sisse vilju laduda. Nõnda, et keegi ei vaata viltu. Ja ei ütle, et ökofašist oled !! Olgu. Mis mul veel vaja on. Neid delikatesse. Vist. Munad. No munadega on lihtne ja samas ka keeruline, sest ma ei ole ikka veel leidnud sellist mõnusat munakarpi, mis oleks samal ajal esteetiline ja tuhandeid kordi uuesti kasutatav. Ja ma ei taha, et see oleks plastikust. Kui siis äärmisel juhul taaskasutatud plasikust. Ja paberkarbid kipuvad katki minema. Oliiviõli. Seda vist küll ei ole võimalik pakendivabalt tarbida. Kas ma tõesti pean oliiviõlist loobuma? Ju siis pean. Pean leidma, mingi asendus rasvaine, mida on võimalik pakendivabalt osta? Kookosrasv? Või? Võid vist saab turult oma karbi sisse osta. Äkki ikkagi kuskil on selline suur kanister, kus on võimalik oma pudelisse oliiviõli lasta. Uurin. Ja annan Teile teada. Ilmselt see eksisteerib ainult mu unistustes. Tee. Teed lähen ostan teepoest. Sealt peaks lahtiselt oma tötsikusse saama osta. Sinihallitus juustu lähen ostan Juusutukuningatest. Leiba saan ise teha. Või Rosiine juurest osta. Ja kui ma ei viitsi sellega tegeleda. Siis lähen lihtsalt kalli Kadri juurde Mec Cafesse sööma. Aga ainult lõunapakkumist. Sest Joel Ostradi ülimaitsvad salatid on küll kaunid, isuäratavad ja maitsvad, aga nad on pakitud nendesse plastpakenditesse. Mis on küll nõnda kaunid. Aga. Ei saa. Otsustasin juba ära. Anna andeks, Joel. Täts it. Köögipool on tehtud. Pakendivaba. Va nüüd mul on vaja välja töötada kõik need kotid, tötsikud ja karbid, millega ma siis astun sellesse plasitkuvastasesse sõtta. Varustust on vaja. Aga eks selle leiab. Poekott on mul olemas. Puuvilja ja köögivilja kott on olemas. Tee karp on olemas. Munakarbi leiutan. Oliiviõli kraanid leian. A ja nüüd on need majapidamistarbed. Tahaks osta sealt ökopoest neid pesuvaheneid, mida saab uuesti ja uuesti oma pudelisse täita. Aga mulle tundub, et need kanistrid seal on ikka päris väiksed, millest ma siis oma veel väiksemasse pudelisse seda pesuvedelikku lasen. Et pole vist väga mõtet. Need kanistrid visatakse pärast nii kui nii ära ju. Ja need kanistrid on plastikust. Lihtsalt veidi suuremad kanistrid on. Nii et ökopoest pesuvedeliku ostmine jääb ära. Jääb ära. Pesusooda ja seebi segu pidi päris hästi töötama. Pole proovinud veel. Aga eks ma siis proovin. Hakkan siin ahjus pesusoodat omale praadima. Ökofašisti karm saatus.. Pärast pelmeenid maitsevad veel soodaselt. A, pelmeene peab ka hakkama ise tegema. Jääb vist ära. Kunagi proovisin hambaid soodaga pesta. See ei töötand. Hambapastat tuleb osta. Järeldasin siis. Hambapastast ei saa loobuda. Ja sooda ja äädikaga saan igasuguse raskema mustuse puhtaks. Torud ja värki. Saangi kodus omaenda keemiateatrit teha. Ja kõik ülejäänud – nõud ja iseenda – saan seebiga puhtaks pesta. Avastasin ükspäev. Fairy-t pole vaja. Shampooni pole vaja. Dušigeeli pole vaja. Nõudepesu vahendit pole vaja. Seep. Seep teeb kõik puhtaks. Aga kust ma saaks seepi pakendivabalt? Seepi ma küll keetma ei hakka. Ära seda arva. Uurin selle välja igatahes. Päevad – selle lahedas Mooncup. WC-paber… see on juba järgmise blogipostituse teema.