Tennis

Servin. Mu peas ei ole ühtegi mõtet. Unustasin isegi ära, et pidin teist servi lööma. Ja see serv läks täpselt sinna kuhu ma tahtsin. Mu paariline tõrjus küll palli tagasi. Aga olin nii lummatud sellest tundest, et ei suutnud edasi mängida. Uskumatu. Ja nii hea tunne. Pea kaheksateist aastat olen nüüdseks juba seda reketit käes hoinud. Ja seda tunnet, seda tunnet et pall läheb täpselt sinna kuhu ma tahan, seda tunnet otsinud. Võit pole mind kunagi huvitanud. Ainult see tunne. Et ma saan täpselt keskkohaga pihta, kehamehhaniline jõu ülekanne ühelt segmendilt teise toimub perfektselt ja see pall maandub täpselt sinna kuhu ma tahan. Ilma mõtlemata. Ilma pingutamata. Ilma hirmuta. Ilma egota. Hetkes. Voos. Siin ja praegu. Ega ma siis ei teadnud, kui kuue aastaselt vastu seina palli togima hakkasin, et see asi nii kaugele läheb, et nüüd olen treener. Ja otsin seda sama ideaalset lastetundi. Sellist tundi pärast mida oleksin päriselt rahul. Täpselt samamoodi nagu kunagi otsisin ideaalset lööki ja punkti. Iga päev avastan väljakul midagi uut. Armastan seda mängu.

https://www.mktennis.ee/meeskond

♡