Värviraamat

Asetan tinteka valgele paberile. Sukeldun teadmatusse. Lasen sellel imepeenel kuulikesel tinteka otsas end kanda. Kaon ära. Mind ei ole. Surnud. Voo-seisund. Lihtsalt kaon sellesse seisundisse iga kord kui ma joonistan. Ego ei eksisteeri. Iga viimne kui aisting on puhas, terav ja selge. Mõtteid ei ole. Meel on tühi. Sujuvalt tõmbab käsi valgele paberile neid igikestvaid musti jooni. Ilma pingutamata. Pingevabalt. Kuid siiski täpselt. Aeg kaob. Minevikku ja tulevikku ei eksisteeri. Alles jääb vaid see sisemine nähtamatu igikestev zen-naeratus. Ma lihtsalt panen tinteka paberile ja lasen sel end kanda. Ilma konkreetse plaanita. Ilma ootusteta. Ilma kahtlusteta. Mu käsi lihtsalt teab, kuhu minna. Teadmata sihtkohta. Äkitselt on paber kaetud mustade joontega. Ja ma pean tinteka üles tõstma. Et vahetada paberit. Ja alustada uue joonistusega. Nõnda joonistasingi vanaemale värviraamatu.

Rohkem infot: https://flowstatecolouring.com/

♡ ☯ ☮  ∞